Kokkuvõte

Kui määruste vahetu kohaldatavus tuleneb juba Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 lõikest 2, siis nii asutamislepingu kui ka direktiivide sätete vahetu kohaldatavuse doktriini on loonud Euroopa Kohus. Direktiivid on tavaliselt vahetult kohaldatavad alles pärast ülevõtmis-tähtaja möödumist ja tingimusel, et liikmesriik ei ole direktiivi üle võtnud või on seda teinud puudulikult. Lisaks peab direktiivi vahetult kohaldatavast sättest olema võimalik tuletada üksik-isikutele õigusi ning direktiivid võivad üldjuhul luua isikutele üksnes õigusi, mitte kohustusi. Euroopa Kohus on eitanud direktiivide horisontaalse vahetu kohaldamise võimalikkust, s.o vahetut kohaldamist eraisikute omavahelistes suhetes.

Keskkonnaõiguses tekkivate kolmepoolsete suhete puhul võib direktiivi vahetu kohaldamine riigi poolt ühe isiku kasuks tuua kaasa horisontaalse kõrvalmõju – kohustused või muud negatiivsed tagajärjed – kolmandale isikule. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et üksnes negatiivne mõju kolmandate isikute õigustele, isegi kui see on kindel, ei õigusta teise isiku takistamist direktiivile liikmesriigi vastu tuginemast. Artikli autori arvates võib selle seisukohaga nõustuda, kui negatiivne mõju kolmandale isikule piirdub viivituse või vähe koormavate lisakohustustega. Kui aga direktiivi vahetu kohaldatavuse tulemusena tuleks kolmanda isiku tegevus keelata, on eeltoodud seisukoha rakendatavus kaheldav. Kui aga sellises olukorras direktiivi vahetut kohaldatavust lubada, tuleks autori hinnangul loobuda direktiivi horisontaalse vahetu kohalda-tavuse keelust, sest sisuliselt oleks sellest juba üle astutud.

• Euroopa Liit
,
• Keskkonnaõigus