Kokkuvõte

2009. aasta alguses valmis Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu koostöös analüüs Eestis enam levinud süütegude karistuspraktika kohta. Analüüsi aluseks võeti 2007. aastal tehtud otsused, mis on kohtute infosüsteemist kättesaadavad. Karistuspraktika analüüsi peamiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja võimalusel ka miks on eri maakohtutes samalaadsete süütegude karistused erinevad, ning anda üldine ülevaade kohtutes mõistetavatest karistustest. Algne idee oli võrrelda ka üldmenetluses ja erinevates lihtmenetlustes mõistetud karistusi, kuid materjali läbitöötamise käigus tõdeti, et üldmenetluses tehtud kohtuotsuste arv on niivõrd väike, et sellist võrdlust saab teha vaid teatud ulatuses.

Enam levinud süütegudeks osutusid kriminaalmenetluse registri järgi vargus (karistusseadustiku (KarS) § 199), kehaline väärkohtlemine (KarS § 121), avaliku korra raske rikkumine (KarS § 263) ning mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424). Analüüsimiseks valiti koosseisud, mille alusel tehtud otsuste arv oli piisavalt suur.

Lisaks analüüsitud kohtuotsustele korraldati kohtunike ja prokuröride seas ka veebiküsitlus. Uurimisküsimustena esitati ka küsimused, kas sotsiaaldemograafilised andmed mõjutavad kuidagi karistust ning kas ja kui palju erineb prokuröri palutud karistus kohtu mõistetud karistusest.

Kuna analüüs on kõigile arvutivõrgus kättesaadav, siis põhineb käesolev artikkel küll karistuspraktika analüüsil, kuid ei keskendu niivõrd valminud analüüsile, kuivõrd õiguslikele probleemidele, mis analüüsi põhjal kerkisid.

• lihtmenetlused
,
• karistuse liigid ja määrad
,
• karistuse kohaldamine
,
• karistusest vabastamine
,
• riigivastutus
,
• kriminaalmenetluse tagamine
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• varavastased süüteod
,
• isikuvastased süüteod
,
• avaliku rahu vastased süüteod