Menüü

Kokkuvõte

Artikkel keskendub üksikisiku õiguste ja kollektiivse usuvabaduse (religioossete ühenduste autonoomia) konfliktile ning sellele, kas ja kuivõrd on religioossetel ühendustel kohustus arvestada erinevate inimõigustega.

Inimõiguslaste (mitte ainult juristide) seas võib täheldada vähemalt kahte eri seisukohta. Esimese kohaselt on usuorganisatsioonidel õigus korraldada oma asju vastavalt oma usule. Riik võib sekkuda usuliste ühenduste sisemistesse asjadesse ainult äärmisel vajadusel. Selline on olnud Euroopa traditsiooniline (klassikaline) mudel usuküsimustes. Teine, uuem seisukoht eeldab usulistele ühendustele tehtud erandite kaotamist (nt soolise võrdõiguslikkuse nõue). Reservatsiooniga võib väita, et mingil määral on see uus suundumus esindatud ka EIK lahendites.

Artikkel analüüsib neid kahte sisukohta peamiselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite valguses ning paneb probleemistiku ka Eesti konteksti.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse