Kokkuvõte

Põhiseaduse täiendamise seaduse ehk nn kolmanda akti võttis Eesti rahvas vastu 14. septembril 2003 toimunud rahvahääletusel, millega andis ühtlasi nõusoleku Euroopa Liiduga liitumiseks. Põhiseaduse täiendamise seadus võimaldas Eesti Vabariigil astuda Euroopa Liitu, mistõttu on akti autorid põhiseaduse § 1 lõikega 2 püstitatud kõrge põhiseadusliku tõkke ületamise eest ära teeninud tunnustuse. Aeg on aga edasi läinud ja kolmanda akti vormis suveräänsuse delegeerimise volitus kipub ajale jalgu jääma.

Ikka ja jälle on ajakirjanduses tuldud välja lennukate põhiseaduse muutmise ettepanekutega. Käesolev artikkel ei ole põhiseaduse muutmise ettepanek ega valmis eelnõu, vaid püüd kaardistada üht põhiseaduse tõsisematest probleemidest, uurida selle tagamaid ja võimalikke lahendusteid. Artikkel võtab kokku kolmanda akti sünniloo ja selle rakendamispraktikas üles kerkinud probleemid ning pakub välja kõige olulisemad punktid, mida põhiseadusandja võiks tulevikus nende probleemide lahendamisel arvesse võtta. Seadusloome vorstivabrikusse pilgu heitmise eesmärgiks ei ole otsida süüdlasi, vaid aidata fikseerida ajaloo jaoks olulised protsessid, mille allikad kas juba on vajunud või kipuvad vajuma unustuse hõlma. See on vajalik, et meil oleks võimalik tehtust teha tuleviku jaoks oma järeldused ning leida uus ja jätkusuutlikum lahendus. Artikli ajaloolisele osale järgneb süstemaatiliselt välja töötatud toorik, mille eesmärk on ärgitada edasi ja kaasa mõtlema.

• põhiseaduse muutmine
,
• Euroopa Liit