Kokkuvõte

Elektroonilise sideseansiga seotud faktiliste andmete (edaspidi ka sideandmed) säilitamise ja kasutamise temaatikat on Eesti õiguskirjanduses korduvalt käsitletud. Ühise märksõnana kõlab nendest läbivalt seisukoht, justkui toimuks sideandmete säilitamisel ühiskonna lausjälgimine ning põhjendamatu sekkumine isikute põhiõigustesse ja -vabadustesse. Seda väidet kaitstakse Euroopa Kohtu kohtuasjas Digital Rights Ireland ja kohtuasjas Tele2 Sverige/Watson toodud seisukohtadega. Leitakse, et üldine sideandmete säilitamine on lubamatu ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse puudulik. Samas on need käsitlused olnud ühekülgsed. Kriitika põhirõhk on suunatud kitsalt isiku eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse vajadusele. Käsitlemata on aga jäänud sideandmete olulisus, eelkõige nende olulisus julgeoleku ja turvalisuse aspektist, mille laiem eesmärk on tagada kõikide isikute põhiõigused ja -vabadused. Puudu on jäänud Euroopa Kohtu seisukohtade õigusliku ja praktilise paikapidavuse analüüsist ning argumenteeritud väitlusest, kus otsitavaks lahenduseks on tasakaal põhiõiguste ja julgeoleku vahel, mitte nende omavaheline vastandamine.

Selle artikli eesmärk on pakkuda teistsugust vaatenurka ja käsitleda sideandmete säilitamise olulisust julgeoleku ning põhiõiguste ja -vabaduste tasakaalust lähtuvalt. Lisaks teistsugusele vaatenurgale saavad siinses artiklis tähelepanu Euroopa Kohtu otsuste kitsaskohad ning ühtlasi püütakse ümber lükata õiguskirjanduses ja avalikus meedias esitatud populistlikke väiteid, millega on tahetud võimendada riigi poolset jälgimisühiskonna argumenti.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• jälitustegevus
,
• Euroopa Liit