Kokkuvõte

COVID-19 puhang on lisaks suurtele meditsiini- ja majandusprobleemidele tõstatanud ka rea õiguslikke küsimusi. Et suur osa lühemaks või pikemaks ajaks suletuks jäänud ettevõtteid tegutseb üüripinnal, tekib küsimus, kes ja kuidas peaks kandma sellise sulgemise riski: kas peab üürnik üüritasu uste sulgemisest hoolimata edasi maksma, kas tal oleks mingil põhjusel võimalik üüritasu vähendada või selle maksmisest keelduda, nõuda üüritasu maksmise ajatamist või lausa üürileping üles öelda ning majanduslanguse tingimustes uued ja soodsama üüriga ruumid leida. Ajakirjanduses soovitatakse küll pooltel mõistlikult kokku leppida, kuid kuidas tuleks lahendada juhtumid, kus vabatahtlikult kokkuleppele ei jõuta? Nendele küsimustele otsitaksegi käesolevas artiklis vastust, võttes aluseks Eesti kohtupraktikas ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohad ja võrreldes neid Eesti võlaõigusseaduse üürilepingut reguleerivate normide oluliseks eeskujuks olnud Saksa õigusega. Seejuures keskendutakse eelkõige äriruumide üürilepingutele, sest just seal on eelnimetatud küsimused kõige põletavamad. Samas tuleb nende puhul aga arvestada, et erinevalt eluruumi üürilepingutest saavad pooled äriruumi üürilepingute puhul lepinguliste riskide jagunemises võrdlemisi vabalt kokku leppida, mistõttu tuleb esitatud küsimustele praktikast vastuseid otsides esmalt alati vaadata konkreetse lepingu sisu.

• üürileping
,
• kohustuse täitmine
,
• kohustuse rikkumine