Kokkuvõte

1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustik lõi ühtse süüteomõiste, mille alla koondas nii kuriteod kui väärtegudena ka senised haldusõigusrikkumised. Selline süsteem lähtub põhimõttest, et väärteod on vähetähtsad õigusrikkumised, mida dekriminaliseerida ei saa, kuid mille karistamine kuritegudena oleks ülereageerimine.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu eri õigusaktides on kohati sätestatud trahvid, mis ületavad nii Eestis väärteo eest ette nähtud rahatrahve kui ka kuritegude eest ette nähtud rahalisi karistusi. Eesti seadusandja on püüdnud seda olukorda lahendada väärtegude rahatrahvi ülemmäärade tõstmise kaudu. Siiski on surve seadusandjale halduskaristuste kehtestamiseks muutunud üha suuremaks.

Käesolev artikkel põhineb uuringul, mille artikli autorid koostasid Riigikantselei strateegiabüroo tellimusel alates 2019. aasta septembrist kuni 2020. aasta jaanuarini ning mille eesmärk oli välja selgitada stsenaariumid Euroopa Liidu õiguses sätestatud haldustrahvide ülevõtmiseks Eesti õigusesse ja anda hinnang iga stsenaariumi lubatavuse, võimalikkuse ning selle kasuks otsustamise tagajärgede kohta. Artiklis annavad autorid ülevaate uuringu peamistest tulemustest ja esitavad põhjendatud seisukoha selle kohta, milline oleks nende hinnangul eelistatuim viis Euroopa Liidu haldusaktide ülevõtmiseks Eesti õigusesse.

• haldustäitemenetlus ja -sund
,
• järelevalve ja kontroll
,
• haldusmenetlus
,
• halduskohtumenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• väärteomenetlus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused