Kokkuvõte

Advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitse on ausa õigusemõistmise lahutamatu osa. Advokaadibüroo läbiotsimine kriminaalmenetluses annab alati põhjust küsida, kas eelmainitud väärtusega on piisavalt arvestatud. Käesoleva artiklis antakse ülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) asjakohasest – ja nüüdseks juba väga mitmekesist – praktikast ning analüüsitakse seda.

EIK asjakohases praktikas välja joonistuv arusaam on kannustatud soovist maandada riske, mis võivad kahjustada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 nimetatud väärtusi ehk õiglast kohtupidamist. Kohtu praktika on võtnud kindla suuna: advokaadi kutsesaladust riivaval läbiotsimisel kollideeruvad vastandlikud eesmärgid ja kaitstavad huvid nii lepitamatult, et toimingu õiguspärasuse tagamiseks peaks olema kaasatud sõltumatu garant, kellena on nähtud nii kohtunikku kui ka sõltumatut advokatuuri esindajat. Läbiotsimismäärus peab olema põhjendatud ja konkreetne, läbiotsimise teostamisel peab jääma rangelt vajalikesse piiridesse, ohustamata advokaadi kutsesaladust. EIK tõdeb sageli, et neid tasakaalustavaid nõudeid pole läbiotsimisel järgitud, mistõttu toiminguga kaasnev riive pole olnud sellisena demokraatlikus ühiskonnas vajalik. See pole aga kõik. Advokaadi-kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse kaitse peab lähtuma seadustest, mis on õigusriigile omaselt selged ja ettenähtavad. Autori arvates annab Eesti asjaomane õigus siin ainest paljudeks küsimusteks.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• Advokatuur