Kokkuvõte

Vaidlused selle üle, kumb on hierarhias (konflikti korral) kõrgemal ‒ konstitutsioon ise või rahvusvahelise õiguse normid ‒, ei ole ei tavaõiguse ega ka sõlmitud rahvusvaheliste lepingute kontekstis võõrad ei riikide õigussüsteemidele ega rahvusvaheliste süsteemide omavahelistele suhetele. Eesti kontekstis on eraldi teema 2003. aastal rahvahääletusel vastu võetud, põhiseaduse juurde Euroopa Liidu õiguse jaoks loodud erilahendus: põhiseaduse täiendamise seadus. Ka see, iseenesest lihtne, praktiline ja pragmaatiline lahendus on andnud põhjust peamiselt abstraktseks jäänud tõlgendusvaidlustele, seda muuhulgas seoses põhiseaduse aluspõhimõtetega.

Märksa olulisem kui abstraktne debatt on see, kuidas Eesti õiguse võimalik konflikt Euroopa õigusega või allumine ühele või teisele rahvusvahelisele normile mõjutab Eesti inimeste õigusi ja vabadusi. On ju lõpuks riik loodud rahva jaoks, mitte vastupidi ja inimene oma õigustega peaks olema kõige tähtsamal kohal.

Selleks vaadeldakse artiklis konstitutsiooni läbi inimõigustealase Euroopa kohtupraktika prisma. Esmalt meenutatakse üldiselt, kuidas on Euroopa õigus kajastatud meie põhiseadust puudutavas kohtupraktikas. Seejärel analüüsitakse peamiselt abstraktselt, millised oleksid veel võimalikud järelevalvemehhanismid Eesti ja Euroopa õiguse suhestumisel. Edasi käsitletakse Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat kohtuasjades, kus rahvusvahelise õiguse, põhiseaduse ja Euroopa õiguse vahekord on inimõiguste kaitse seisukohalt mänginud olulist rolli.

• inimõigused
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused