Kokkuvõte

Riigikohus on notari tegevuse võtnud kokku selliselt, et notariaalne tõestamine on tehingu sisuline tõestamine, mille puhul peab notar kontrollima tehingu kehtivust, selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi ja koostama tehingu kohta notariaalakti. Riigikohus on ka leidnud, et selgitamiskohustus (nii õiguslike tagajärgede, asjaolude kui ka tahte väljaselgitamisega seoses) on isiku õiguste kaitse tõhusaks tagatiseks ja vorminõude põhjuseks. Selgitamine on seega notariaalse tõestamise üks kesksemaid tegevusi.

Notari selgitamiskohustust reguleerib tõestamisseaduse (TõS) § 18. Lisaks toetavad selgitamiskohustuse täitmist muud tõestamisseaduse nõuded: isikusamasuse ning teo- ja otsusevõime tuvastamise kohustus (TõS § 11), vajadusel notariaalakti tõlkimine (TõS § 17), puudega osaleja erikohtlemine (TõS 2. ptk 4. jagu) jne.

Notari jaoks on selgitamise üle hiljem tõusvate vaidlustega seoses probleemne eelkõige see, mida kõike ta oleks pidanud osalejatele selgitama ja ette nägema, samuti küsimus, kuidas tõendada, millest oli lepingu tõestamise käigus juttu.

Artiklis antakse ülevaade vähesest notari selgitamiskohustuse kohta käivast kohtupraktikast ja analüüsitakse seda osas, mis puudutab selgitamiskohustuse ulatust, viisi ja kajastamist.

• Notariaat
,
• tehingu vorm