Kokkuvõte

Artiklis analüüsitakse interdistsiplinaarselt kohaliku finantsautonoomia tagamise eesmärke ja tingimusi nii põhiseadusliku garantii kui ka majandusliku loogika perspektiivist.

Üldine eeldus Eesti avalikus diskussioonis näib olevat see, et suurem finantsautonoomia tähendaks omavalitsustele ka suuremat eelarvet. Ent selline iseseisev otsustusõigus, mida efektiivselt kasutada ei saa ja mis tegelikult sõltumatust keskvõimust ei suurenda, on üksnes näiline (finants)autonoomia ega suurenda eelarvet.

Teaduslikus debatis pole üksmeelt, kas paremat finantsjuhtimist ja eelarve tasakaalu aitab tagada omavalitsuste suurem finantsautonoomia ehk fiskaalne detsentraliseerimine või hoopis omavalitsuste finantsautonoomia piiramine. Iga riik peab välja töötama endale sobiva kontrollimeetmete mudeli, mis sõltub riigi suurusest, ülesehitusest, valitsuskorraldusest ja arengutasemest.

Eesti kohalike omavalitsuste tuluautonoomia (eelkõige maksuautonoomia) on vähene. Kuid häid lahendusi on keeruline välja pakkuda, sest teoreetiliselt sobivate maksude tulupotentsiaal ning selle kohaliku kehtestamise tõenäosus on väikesed.

Kohaliku omavalitsuse finantsautonoomia debatis keskendutakse Eestis liialt maksudele. Seejuures jäetakse kõrvale mitmed fiskaalreeglid (nt eelarve tasakaalu nõue, laenupiirangud ja kululaed), mis samuti oluliselt mõjutavad kohaliku võimu õigust iseseisvalt eelarve tulusid ja kulusid kujundada. Kitsalt maksudele keskendudes on keeruline ühel ajal suurendada nii finantsautonoomiat kui ka tulu. Edasistes aruteludes võiks seega rohkem tähelepanu pöörata erinevatele võimalustele (nt taluvushuvi instrumentidele ning ulatuslikumale kapitali paigutamisele uutesse ettevõtmistesse).

• kohalik omavalitsus
,
• munitsipaalõigus
,
• eelarve- ja finantsõigus