Kokkuvõte

Isikuandmete kaitse regulatsiooni üheks põhialuseks on postulaat, et isikuandmeid tohib töödelda ainult juhul, kui selleks on olemas õiguslik alus. Seejuures vajavad erilist kaitset terviseandmed kui eriliigilised isikuandmed. Üheks valdkonnaks, kus praktikas terviseandmeid ulatuslikult töödeldakse, on kindlustus: nii elu-, ravi- kui ka näiteks õnnetusjuhtumikindlustuse puhul on terviseandmete töötlemine vältimatu. Üheselt selge ei ole aga sellise töötlemise õiguslik alus: eri riikides on selles vallas kehtestatud erinevaid norme – näiteks Eesti on kehtestanud kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 218 lõikes 2 sellekohase erinormi ‒ ja ka praktikas kasutatakse terviseandmete töötlemiseks erinevaid õiguslikke aluseid. Veelgi enam, küsitav on seegi, kas ja millises ulatuses Euroopa Liidu liikmesriigil üldse on selles küsimuses õigus Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse taustal spetsiifilist riigisisest regulatsiooni ette näha.

Nimetatud küsimustele käesolevas artiklis vastust otsitaksegi. Seejuures vaadeldakse võrdlusriikidena Saksamaa ja Soome regulatsiooni, kuivõrd Saksamaa õigus on olnud aluseks Eesti kindlustuslepinguõigusele, Soome õigusest on saadud aga inspiratsiooni KindlTS § 218 lõike 2 kujundamisel. Artiklis keskendutakse üksnes terviseandmete kui eriliigiliste isikuandmete töötlemisele ega käsitleta kindlustusvõtja muude isikuandmete, sealhulgas geneetiliste andmete töötlemist. Samuti jääb artikli fookusest välja terviseandmete töötlemine sundkindlustuses Haigekassa ja Töötukassa poolt riikliku ravikindlustuse ja töötuskindlustuse kontekstis.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• kindlustusleping