Kokkuvõte

Automaadist kohvi, aga ka näiteks sõidu- või parkimispileti ostmine tundub moodsa aja märgina. Nii see aga siiski ei ole ning õigusteadlased on juba 1893. aastal diskuteerinud selle üle, kuidas õiguslikult „kohelda“ igaühele kaupu pakkuvaid automaate. Kas masinad üksnes täiendavad inimeste tehtud tahteavaldusi või on tegemist erilise lepingu sõlmimise viisiga, milles tahteavalduste tuvastamine võib valmistada raskusi? Masinate asemel võivad tahteavaldused, mis ei ole suunatud kindlale isikute ringile, olla väljendatud ka siltidel, viitadel või muudel tähistustel, mis on kõigile nähtavad.

Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida, kuidas toimub kaubaautomaatide vahendusel lepingu sõlmimine, samuti reisijaveolepingu ja parkimislepingu sõlmimine. Need lepingud on tänapäeva maailmas väga levinud ja teenuse kasutaja või kauba ostja ei mõtle enamasti üldse sellele, et ta sõlmib lepingu. Igasuguse lepingu sõlmimisel on seejuures lähtekohaks võlaõigusseaduse § 9 lõige 1, mille kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega saab lepingu lugeda sõlmituks siis, kui pooled on teinud vastavad tahteavaldused.

• tahteavaldus
,
• leping
,
• veoleping
,
• üürileping