Kokkuvõte

Paljude kesksete perekonnaõiguse normide rakendamine usuliste lahkarvamuste kontekstis on Eestis põhjalikumalt läbi töötamata. Vajadust selleks on viimasel ajal laiemalt teadvustatud seoses rahvusvahelistumisega ning eelkõige islamimaailmaga kasvavate kontaktide tõttu. Samas ei peaks see olema lastega seotud usuküsimuste õiguslikuks analüüsiks ainus või esmane põhjus. Inim- ja põhiõiguste tagamine ei pea toimuma ainult kontekstis, kus võib karta süüdistusi teisest kultuuriruumist pärit inimeste halvas kohtlemises, millel võib olla suurem rahvusvaheline kõlapind; samavõrd oluline on mistahes muude traditsiooniliste või mittetraditsiooniliste usuliste vaadete keskel kasvavate laste õiguste kaitse.

Põhiseaduse §-s 40 käsitletud usuvabadus hõlmab ka vanemate õigust last vastavalt oma usutunnistusele kasvatada. Kehtiva õiguse lähtekoht on, et vanema hooldusõigus kestab üldjuhul kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, lapse usulisel kasvatamisel aga kuni selle 15-aastaseks saamiseni. Üldreeglina riik usuküsimustesse kui privaatautonoomia valdkonda kuuluvasse ei sekku. Põhjuse vastupidiseks võivad anda vanematevahelised lahkhelid lapse usulisel kasvatamisel, vanemate ja lapse lahkhelid usuküsimustes või lapse olulised huvid, kui need võivad olla ohus vanemate usuliselt motiveeritud käitumise tõttu. Lisaks peatutakse artiklis õigusel nõuda haridusasutustelt lapse perekondliku usulise kasvatusega arvestamist ning eestkostja valiku ja eestkoste teostamise neil aspektidel, mis puudutavad lapse usulise identiteedi säilitamist ja arendamist.

• vanemate õigused ja kohustused
,
• eestkoste ja hooldus