Kokkuvõte

Käesoleva kirjutise eesmärk on ühelt poolt võtta lühidalt kokku, mis on see „fluidum“, kust Eesti õiguskorra n-ö pärilikkuseteave pärineb, ehk mis on olnud meie taastatud õiguskorra põhilised eeskujud ja taustategurid, ning teiselt poolt juurelda selle üle, milles see pärilikkuseteave seisneb.

Uurimus puudutab ühelt poolt õiguskorda kui tervikut ja teiselt poolt selle põhikorda. Õiguskorda kui tervikut mõjutab kõige enam selle põhikord, mille elemendid asuvad hierarhias kõrgemal, olles ühtlasi suhteliselt kõige staatilisem osa sellest. Põhikorra suhtelist staatilisust tuleb pidada üheks õiguskorda koos hoidvaks faktoriks. Niisiis, kui otsida õiguskorda kui tervikut enim mõjutanud eeskujusid ja taustategureid, siis tuleb paratamatult pöörata pilk selle põhikorrale ning seda enim mõjutanud eeskujudele ja taustategureile.

Püüd teha kindlaks, milles põhikorra pärilikkuseteave seisneb, ühtib otsinguga, mis moodustab Eesti Vabariigi põhikorra tuuma. Põhikorra tuum ei kattu ilmselt põhiseaduse aluspõhimõtete kogumiga, sest sellisel juhul puuduks vajadus luua selleks eraldi mõiste. Otsingu lähtekoht on Riigikohtu praktika ehk paljuski see, kuidas on Riigikohus kehtivat põhiseadust ja laiemalt meie kogu põhikorda mõtestanud, sellest on püütud välja sõeluda kõige olulisem. Teisisõnu, tähelepanu keskmes on põhimõtted ja õigusinstituudid, mida Riigikohus on erinevate eluliste probleemide lahendamiseks põhiseadust tõlgendades kasutusele võtnud ja mis on olulisemad kui ülejäänud.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• inimväärikus
,
• demokraatia
,
• õigusriik
,
• võimude lahusus
,
• põhiseaduslikkuse järelevalve
,
• proportsionaalsuse põhimõte
,
• õiguskindlus
,
• sotsiaalriik