Kokkuvõte

Hädakaitse teostamise tulirelvaga muudab probleemseks mitu asjaolu. Ühelt poolt on tulirelval suur potentsiaal tekitada sihtobjektile väga olulist kahju kuni tema surmamiseni välja. Seetõttu on vaieldamatu, et selle kasutamine ka hädakaitse kontekstis peab toimuma just tulirelva spetsiifikat arvestava reeglistiku ja põhimõtete kohaselt. Teiselt poolt ei puutu vähemalt Eestis just eriti paljud inimesed reaalselt tulirelvadega kokku, mistõttu sageli põhineb teadmine nende toimimisest televisiooni kujundatud (väär)arusaamadel ja rahvalegendidel. Sestap tekib tulirelva demoniseerimise ja selle kasutajale reaalsusega mitte kooskõlas olevate nõudmiste esitamise oht olukorras, kus tavainimene hakkab hindama relva kasutamise õiguspärasust mingis situatsioonis. Tulirelva kasutamise korral lisandub vajadusele hoomata inimkäitumise seaduspärasid ka vajadus mõista tulirelva eripärasid. Viimane tähendab, et tulirelva kasutamise õiguspärasusele korrektse hinnangu andmine eeldab nii teadmist sellest, millised on selle kasutamisele kehtivad nõuded konkreetses situatsioonis, kui ka arusaamist selle toimimisest. Seda, kuidas need eeldused on nüüdseks Riigikohtu praktikas kanda kinnitanud, käesolev artikkel käsitlebki.

• süütegu
,
• tõendamine kriminaalmenetluses