Kokkuvõte

1. juulil 2002 jõustus rahvusvahelise eraõiguse seadus. Rahvusvahelist eraõigust on REÕS eelnõu seletuskirjas nimetatud kohtupraktika lähtekohalt surnud õiguseks. Normide liigne keerukus on kaasa toonud rahvusvahelise eraõiguse eiramise ning nn koduõiguse eelistamise. Uue rahvusvahelise eraõiguse üheks eesmärgiks on seega rahvusvahelise eraõiguse taaselustamine, mida on püütud saavutada lihtsa(ma) sõnastuse ning struktuursete ja Kontinentaal-Euroopa õigustraditsioonile vastavate sisuliste muudatustega. Kuigi rahvusvahelise eraõiguse lihtsus on üldjoontes saavutatud, peitub lihtsate sätete taga sageli keeruline teoreetiline konstruktsioon. Artikkel tutvustab lühidalt olulisemaid muudatusi rahvusvahelise eraõiguse regulatsioonis, nende tähendust ja võimalikke tagajärgi, järgides muudatuste tutvustamisel rahvusvahelise eraõiguse seaduse struktuuri. Tähelepanu on pööratud ka mõnede muudatuste seosele protsessiõigusega.

• Rahvusvaheline eraõigus
,
• esindus
,
• füüsilised isikud
,
• juriidilised isikud
,
• esemed
,
• testament
,
• pärimisleping
,
• võlaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• tüüptingimused
,
• arbitraaž
,
• lepinguvälised võlakohustused