Kokkuvõte

Kui Eesti NSV tsiviilkoodeksi kehtimise ajal mõistsime vääramatu jõu all eelkõige inimtahtele allumatuid loodusjõude, siis võlaõigusseaduses sisalduv definitsioon lubab vääramatu jõuna käsitleda ka mitmeid muid asjaolusid või sündmusi. Vääramatu jõu mõiste uuesti sisustamine võlaõigusseaduses ei tähenda mitte üksnes ühe termini tähenduse muutumist, vaid ühe lepinguõigusliku vastutuse doktriini asendamist teisega. Seetõttu on artiklis analüüsitud ka vääramatu jõu sisu praeguseks kehtivuse kaotanud tsiviilkoodeksi ning sellele tuginenud Riigikohtu praktika järgi.

Lisaks sellele otsitakse artiklis juhised, mis võimaldaksid vastata küsimusele, mis on vääramatu jõud võlaõigusseaduse mõttes ehk millal ei vastuta võlgnik oma kohustuse rikkumise eest.

Nende juhiste leidmiseks on artikli autor võrrelnud võlaõigusseaduse regulatsiooni kaupade rahvusvahelise müügilepingute Viini konventsiooni, Euroopa lepinguõiguse printsiipide ning Unidroit’ rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide vääramatut jõudu käsitlevate sätetega, kuivõrd nimetatud allikaid kasutati võlaõigusseaduse vastava osa loomisel n-ö mudelseadustena ning just nende eeskujul asendati tsiviilkoodeksist tuntud süülise vastutuse põhimõte vabandatavusel põhineva vastutusega.

• kohustuse rikkumine
,
• kohustuse täitmine
,
• kahju õigusvastane tekitamine