Kokkuvõte

Infotehnoloogia lauskasutamine asutuste töös on senisesse paberpõhisesse asjaajamisse toonud suurel hulgal digitaaldokumente. Dokumendihalduse muutumine digitaalseks muudab ühelt poolt asjaajamise kiiremaks ja mugavamaks, teiselt poolt kaasnevad sellega kulutused uute reeglite ja korra rakendamisele.

Digitaalallkiri on omakäelise allkirja analoog digitaalses dokumendis. Allkirja eesmärgiks on tõestada isiku seotus allkirjastatava dokumendiga ja seda eesmärki kannavad ühtviisi nii omakäeline allkiri kui ka digitaalallkiri. Ühtse eesmärgi tõttu ei muutu digitaalallkirja kasutamisel allkirjastamise üldised reeglid, küll aga on digitaaldokumendi vorminõuded veidi erinevad paberkandjale talletatud dokumendist. Dokumendihalduse peamised printsiibid jäävad endisteks ka digitaalallkirjaga dokumentide kasutamisel – dokument jääb dokumendiks ja allkiri allkirjaks.

Artiklis antakse ülevaade digitaalallkirja kasutamise õiguslikust regulatsioonist Eestis ning näidatakse, et õigusaktid reeglina ei keela digitaalallkirja kasutamist. Autor möönab, et regulatsioonis esineb siiski mõningaid õiguslikke ebakõlasid ja terminite väärtkasutust. Analüüsi tulemusena leiab autor, et need ebakõlad ei ole nii suured, et oleksid probleemiks digitaalallkirja kasutamisel.

• haldusmenetlus
,
• maksuõigus