Kokkuvõte

2004. aasta aprillis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta. Keskkonnavastutuse direktiiv on tihedalt seotud kolme teise Euroopa Ühenduse direktiiviga ning on üheks nende eesmärkide saavutamist tagavaks õigusaktiks: Euroopa Ühenduse nõukogu direktiiv 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta, Euroopa Ühenduse nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik. Juba linnudirektiivist, loodusdirektiivist ning vee raamdirektiivist tuleneb keskkonna teatud seisundi säilitamise kohustus ning kui keskkonnale tekitatakse kahju, peab liikmesriik tagama selle heastamise (seda sõltumata keskkonnavastutuse direktiivist). Keskkonnavastutuse direktiivi vastuvõtmisega on keskkonnakahju heastamise regulatsioon muutunud aga detailsemaks.

Käesolevas artiklis analüüsitakse keskkonnakahju mõistet Euroopa Ühenduse keskkonnavastutuse direktiivis. Kuna keskkonnavastutuse direktiiv reguleerib valdkonda, mille regulatsioon Eesti õiguses on puudulik või äärmiselt eklektiline, siis mõjutab direktiivi ülevõtmine meie siseriiklikku õigust väga suures ulatuses ja kujundab selle põhimõtteliselt ümber. Seetõttu kirjeldatakse artiklis võimalusel ka keskkonnavastutuse seaduse eelnõu regulatsiooni.

• Keskkonnaõigus
,
• kahju õigusvastane tekitamine