Kokkuvõte

Mitte ükski menetlus (sh pankrotimenetlus) ei saa toimuda ilma kuludeta. Kui soovitakse ebaõnnestumisi menetleda avalikult ja kindlas korras, tuleb aktsepteerida ka pankrotimenetluse kulusid, mistõttu on menetluskuludel prioriteet pankrotivõlausaldajatele tehtavate väljamaksete suhtes. Samas on selge, et menetluskulude suurusest sõltuvad võlausaldajatele tehtavad väljamaksed, mistõttu peab järelevalve tagama menetluse läbiviimise optimaalsete kuludega. Kui menetluskulud on ülemäärased, siis ei ole halduri oskused ja tema poolt pankrotimenetluse käigus tehtud töö hulk vastavuses võlausaldajate poolt saaduga. Ebaefektiivne ja kulukas menetlus muudab pankrotimenetluse ebausaldusväärseks ja avalikult mitteaktsepteeritavaks menetluseks maksejõuetuse probleemi lahendamisel.

Arutada saab selle üle, millised kulutused võivad kuuluda pankrotimenetluse kulude hulka, millises ulatuses on need kulutused vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, kes peab need kulud kandma ja kes kulusid kontrollima. Praktikas on suureks probleemiks olukord, kus võlgnikul puuduvad vahendid isegi pankrotimenetluse kulude katteks. Autor keskendub artiklis pankrotimenetluse kulusid, sh halduri ja ajutise halduri tasu puudutava õigusliku regulatsiooni ja praktika uurimisele ning analüüsimisele. Olukorda Eestis on autor võrrelnud ka teiste riikide, eelkõige Ühendkuningriigi ja Saksamaa kogemusega.

• Maksejõuetusõigus
,
• kohtukulud tsiviilkohtumenetluses