Kokkuvõte

2003. aastal vastu võetud muudatustega sätestati asjaõigusseaduses isikliku kasutusõiguse ülekantavuse võimalus. Autori hinnangul ei ole see õiguskindlusele kasuks tulnud ja kinnistusraamatusse jõudnud ka lubamatud kanded. Artiklis esitatud kaasustest nähtub, et vajadus kohtuniku sekkumiseks kinnistamisasjadesse tuleneb ühelt poolt kohtunikuabi ja teiselt poolt avaldajate tahteavaldusi tõestanud notari erinevast õiguse rakendamisest. Asjaosalised ja nende tahet lepinguks vormistav notar ei arvesta pahatihti seda, et asjaõigused on absoluutsed õigused, mis kehtivad igaühe suhtes. Sellest tulenebki, et seadus tahab – vaatamata vahetute asjaosaliste tahtele – silmas pidada ka kolmandate isikute huve, luues selleks asjaõiguses imperatiivsed normid. Autor rõhutab, et notari sõltumatust ja erapooletust ei pea jätkuma mitte ainult tehingupooltele, kelle tehinguid ta tõestab, vaid ka seadustesse kirjutatud riigi huvide arvestamiseks. Kinnistusraamatu kahjustamise vältimiseks tuleks autori arvates pöörata suuremat tähelepanu vastuvõetavate õigusnormide põhjendatusele; välja selgitada põhjused, miks kohtunikuabid ning maa , ringkonna- ja ka Riigikohtu kohtunikud rakendavad seadust erinevalt, ja rakendada abinõud nende põhjuste kõrvaldamiseks; selgitada notaritele avalik-õigusliku ameti kandja mõistet ning notaritele ja ka kohtunikele tsiviilõiguse dispositiivsuse piirdumist valdavalt võlaõigusega.

• kinnistusraamat
,
• asjaõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• Notariaat
,
• servituudid