Kokkuvõte

Mõistet„rikkumisest teavitamine“ („vilepuhumine“, ingl k whistleblowing) võib lühidalt defineerida kui vahetu ülemuse, muu pädeva isiku või pädeva ametiasutuse, aga ka meedia kaudu laiema avalikkuse teavitamist kindlat liiki ohust, riskist, tulevikus toimuvast või juba toimepandud vääritikäitumisest ehk rikkumisest ettevõttes, avaliku sektori asutuses või muudes organisatsioonides. „Rikkumisest teavitaja“(„vilepuhuja“, ingl k whistleblower) on aga organisatsiooni töötaja või avalik teenistuja, kes on rikkumisest teavitanud või võimalikele ohtudele tähelepanu juhtinud.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võttis 2010. aastal vastu resolutsiooni 1729, milles kutsus liikmesriike üles vaatama üle oma rikkumisest teavitamise alane õigus või selle puudumisel looma rikkumisest teavitamise reeglid, mis hõlmaksid muuhulgas nii avaliku sektori kui ka erasektori rikkumisest teavitajate õiguste kaitset. Senini puudub Eestis terviklik avaliku ja erasektori rikkumisest teavitajaid kaitsev õiguslik raamistik. Rikkumisest teavitajate kaitse tööandja või kaastöötajate halva kohtlemise ning vallandamise eest on õigusaktides nõrk või üldse puudulik.

Autor analüüsib käesolevas artiklis esmalt rikkumisest teavitamise tähtsust välisriikide praktika näitel ning seejärel rikkumisest teavitamise negatiivset kuvandit enamiku arenenud riikide ühiskonnas. Viimaks, võttes aluseks Ühendkuningriigis 1999. aasta 2. juulil jõustunud Public Interest Disclosure Act’i (PIDA), uurib autor, millised on need kohustuslikud eeltingimused, mis tuleks rikkumisest teavitamisel täita selleks, et rikkumisest teavitaja saavutaks regulatsiooni tasandil õigusliku kaitse.

• korruptsiooni preventsioon
,
• töötaja
,
• distsiplinaarkaristus
,
• töölepingu lõpetamine
,
• avalik teenistus