Kokkuvõte

Sobivusmenetluse nõue on Eesti finantssektoris kehtinud juba üsna kaua, selle sugemeid oli ka enne Teist maailmasõda kehtinud krediitasutiste seaduses. Sobivusmenetluse kaudu antakse hinnang finantssektoris kehtivate eriti rangete nõuete kontekstis konkreetsele isikule ja temaga seonduvatele väärtustele: mingid asjaolud või teod isiku minevikust (sh väärtused, mida need teod kannavad) võivad olla järelevalveasutuse hinnangul sellised, mis ei vasta finantssektoris kehtivatele eriti rangetele nõuetele, on ühiskonnas taunitavad ega tekita usaldust konkreetse isiku suhtes. Sobivust puudutavaid otsuseid teevad järelevalvajad iga päev, kujundades seekaudu väärtusi, mida finantssektor ja selle osalised peavad kandma. Tegu on vahetu järelevalvelise menetlusega, mille tulemiks võib olla Finantsinspektsiooni või Euroopa Keskpanga otsus, mis arvab isiku konkreetse finantsjärelevalve subjektina mittesobivaks, annab aluse keelduda taotletud loast (nt tegevusloa või olulise osaluse omandamise loa eelduseks on sobivusnõuetele vastamine) või suisa võtta ära varem väljastatud luba (nt kui ei täideta Finantsinspektsiooni ettekirjutust ja määratakse või jäetakse juhiks isik, kes ei vasta seaduse nõuetele).

Käesolevas artiklis selgitatakse sobivuse vajalikkust finantssektoris tervikuna ning sobivusmenetluse nõudeid. Artiklile praktilise väljundi andmiseks tuuakse välja mõningad asjakohased jõustunud kohtuotsused. Seda kõike eesmärgil, et oleks tajutav piir finantssektorisse sobivuse ja sobimatuse vahel.

• pangandus
,
• kindlustus