Kokkuvõte

Ühtne finantsjärelevalve kui akuutsete probleemide lahendaja võib olla mõjus loosung, mida on nii poliitikutel kui ka reguleerijatel mugav kasutada aastate 2007‒2009 finantskriisist taastuvas Euroopas loodud mikrotasandi ehk konkreetsete järelevalvesubjektide finantsjärelevalve raamistiku kohta. Kuid individuaalsete turuosaliste seisukohast ei pruugi tegelik õiguskeskkond ega finantsjärelevalve olla kuigi ühtne ega võrdne. Pigem võib näha kehtestatud süsteemi sisse kirjutatud järelevalvesubjektide ebavõrdset kohtlemist ning nõuete ja järelevalvepraktika ebaühtlust. Mingil määral võib see olla näiteks pragmaatiline valik tänuväärsetest proportsionaalsuse või subsidiaarsuse põhimõtetest, mille vastu on keeruline argumenteerida. Teisalt on sõnademängus kerge jääma mulje ühetaolise ning kogu finantssektorit hõlmava tsentraliseeritud finantsjärelevalve olemasolust Euroopa Liidus. Lähemal uurimisel ei pruugi aga finantsjärelevalve kogu Euroopa Liidu tasandil kuigi ühtne olla. Kui subsidiaarsuse põhimõtte efektiivne rakendamine tähendaks eelkõige nii turuosalise kui ka ühiskonna seisukohast ühtseid mängureeglid kogu Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) koos ühtset järelevalvepraktikat teostava kohaliku järelevalvega, siis praktikas võib pigem märgata vastupidist suundumust: olulise mõjuga õigusaktide ja õiguskeskkonna killustatust ning järelevalve tsentraliseerimise survet koos samas skisofreenilise reguleerijate paljususe säilitamise ja topeltmenetluste loomisega. Autor ei ole võtnud eesmärgiks anda hinnangut tsentraliseeritud järelevalve kasuks või kahjuks, vaid panustada EMP finantsjärelevalve struktuuri diskussiooni vähem tähelepanu saanud tahkude uurimisega ehk kui ühtne paistab Euroopa Liidu finantsjärelevalve subjektide võrdse kohtlemise aspektist ning mis on ühtse järelevalve alt välja jäänud.

• pangandus