Kokkuvõte

Üksikvangistuse teema on vangistusõiguses üks kriitilisemaid küsimusi, mille üle on teaduskirjanduses palju diskuteeritud. Kinnipeetavate eraldamist on abinõuna kasutatud või kasutatakse enamikus vanglasüsteemides. Vangi võib olla vaja isoleerida, kuna ta on ohtlik endale (enesevigastamis- või suitsiidioht) või teistele, vangla julgeolekule, samuti võib vang olla eraldatud kriminaalmenetluse huvides. Üksikvangistuse mõjude küsimuse on tõstatanud nii riigisisesed kohtud kui ka rahvusvahelised organisatsioonid, selle eri aspektide kohta on tehtud hulgaliselt uuringuid. Põhiline probleem, mida üksikvangistuse puhul välja tuuakse, seisneb selles, et kinnipeetav on päevad läbi üksi või koos kambrikaaslasega oma kambris, tal ei ole piisavalt mõtestatud tegevust ega sotsiaalset suhtlust ning see hakkab pikapeale mõjutama inimese vaimset ja füüsilist tervist.

Kuigi enamjaolt saab riigisiseste kohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest, rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest ja õiguskirjandusest palju lugeda sotsiaalse eraldamise negatiivsetest mõjudest, siis on ka uuringuid, mis seda ei kinnita. Palju refereeritud seisukohtade kriitikavabalt omaksvõtmine ei pruugi anda soovitud tulemusi vangide kohtlemisel ega soodusta teaduslikku diskussiooni üksikvangistuse kahjulike mõjude üle. Võimalike probleemide täpsem tuvastamine võimaldab ka üksikvangistuse eeldatavaid kahjulikke mõjusid vähendada.

Artiklis käsitletakse üksikvangistuse mõistet, teema kohta tehtud uuringuid, kohtuvaidlustes avaldatud seisukohti ning seda, kuidas Eesti vanglad sellest tulenevalt praktikas toimivad.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• karistuse täideviimine