Sulge
Eestlane armastab oma õigust taga ajada ja vaielda. Eriti kohtus. Tammsaarelik Andrese ja Pearu põhimõtteline vägikaikavedu eksisteerib kahjuks ka suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlustes. Ja ilmselt võimsamalt kui võlaõiguslikes vaidlustes, sest erinevused arusaamistes on mitte objekti- (nt kohustus või raha) põhised, vaid seotud subjekti ehk lapse ning tema edasise elukorraldusega.
Suhtluskorra ja hooldusõiguse vaidlused kestavad lubamatult kaua. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt viidanud vajadusele viivituseta lahendada kriitilise tähtsusega perekonnaõiguslikud vaidlused ning märkinud, et suhtlus- ja hooldusõiguse täitmisega viivitamine on käsitatav Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni *2 artikli 8 rikkumisena. *3
Avalikult kättesaadava kohtumenetlusstatistika kohaselt moodustavad 3% tsiviilasjadest maakohtus asjad, milles lahendatakse vanema õigusi lapse suhtes või reguleeritakse lapsega suhtlemise korda. *4 Viimase kümne aasta jooksul saabunud ning lahendatud tsiviilasjade arv näitab tervitatavat langustrendi (eelmise aastaga võrreldes veidi üle 10%). Samas kui menetletavate asjade koguarv väheneb, on keskmine menetlusaeg üha kasvanud. Nii näiteks loeti keskmiseks menetlusajaks 2022. aastal 157 päeva, 2023. aastal aga 187 ning 2024. aastal koguni 193 päeva. *5 Kohtunike sõnutsi on menetlusaja pikenemise taga keerukamad õigusvaidlused, mis vajavad lahendamiseks rohkem aega.
Miks kohtuvaidluste menetlemine hoolimata esitatud hagide vähenenud arvust võtab rohkem aega kui varem? Üheks argisemaks vastuseks on ületamatud erimeelsused ehk konflikt kahe inimese vahel.
Suhtlus- ja hooldusõiguse konflikti tekkimise eeldus on vähemalt kahe poole olemasolu. Lastevaidlused erinevad võlaõiguslikest vaidlustest subjektsuse vaatest.
Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on konflikt kokkupõrge, lahkheli vastandlike, erinevate seisukohtade, arvamuste või vastandliku olemuse pinnal. Konflikt võib olla poliitiline, ideoloogiline, hingeline, sisemine, moraalne, sotsiaalne, ühiskondlik. *6 Ladinakeelne sõna conflictus toetab eestikeelset seletust, tähistades huvide, vajaduste või väärtushinnangute kokkupõrget. *7 Kokkupõrked muutuvad tülideks. Tülid aga jagunevad suuresti kaheks: lahendatavad ja alalised. J. Schwartz Gottman ja J. Gottman märgivad, et kui lahendatavad tülid on parandatavad ning olukorrast leidub väljapääs, siis alalised tülid kerkivad pinnale aeg-ajalt, sest nad puudutavad sügavamaid erinevusi inimeste vahel (isiksusest, põhimõtetest, hinnangutest ja uskumustest tulenevalt).
Alalised konfliktid paarisuhtes jäävad meid saatma läbi kooselatud aja ning on valdavalt seotud isiksuse (enamuses) ja elustiilivalikutega, moodustades konfliktide koguarvust 69%. *8
Alaliste tülide põhjuseks kipub tihti olema ka soov vastaspool voolida enda sarnaseks ja komme ebaõnnestumise korral kritiseerida või süüdistada partnerit. *9 Nõnda on valla päästetud vaidlused, tülid, mille lahendamisel ei paista tulevat lõppu, sest puudub oskus neid lahendada.
Lisaks mainitule on üheks tülide põhjuseks oluline muutus elus. Näiteks peaks lapse sünd olema oodatud ja rõõmus sündmus. Uuringud aga näitavad, et 67% paaridest on kolm aastat pärast lapse sündi õnnetud ning vaenulikud teineteise suhtes. *10
Üheks ajalooliselt takistavaks ja konflikti õhutavaks teguriks konfliktis olevate vanemate vahel võib olla ka lapse kui õigussubjekti objektistamine. Nimelt käsitati lapsi veel 20. sajandi algusaastetel esiti isade ning seejärel alles emade omandina. Varakamates perekondades eeldati lapselt haridustee lõppedes vanemate rolli ülevõtmist ning vaesemates peredes pidid lapsed varasest east alates töötama, et olla ülevalpeetud. *11 Nii ei ole imestada, kui tavaliselt lapsega koos elav vanem seab lapsega kohtumise tingimuseks raha, koheldes last nõnda omamoodi kaubana, mis liigub vanemalt vanemale üksnes ülekande tegemise järel.
Konflikte lahendatakse tihti ründavalt, solvavalt või kommentaarita ühepoolselt lõpetades. Tülidest ei räägita, neist ei õpita, vaid nimetatakse neid „kahetusväärseteks vahejuhtumiteks“ ning sääraselt ei ole lahenduseks mõistmine, vaid kahetsusväärselt teineteisele haiget tegemine. *12
S. Woodham ja H. Gates on kirjutanud oma raamatus „Abielu lahutamise kirurgia“, et isegi kui lahutus ei ole sinu valik, siis see, kuidas lahutada, on. Lihtsam on halvasti lahutada kui hästi. Autorid on seisukohal, et konflikt põhjustab emotsionaalset kahju kõigile osapooltele. *13
Ilmsesti oleme ühel meelel, et lahutavas peres kasvavatele lastele põhjustab toksilises suhtes olevate täiskasvanute suhtlus samasugust (või rohkem) emotsionaalselt kahju kui täiskasvanutele, mistõttu suhtlus- ja hooldusõiguse vaidlustega kimpus olevad vanemad peaksid konfliktses olukorras leidma koostöökohtasid ja töötama lapse nimel. Ühe võimalusena lahendada konfliktset olukorda on selgeks teha vanemate (mitte lapse) rahuldamata vajadused. Mis on need vajadused, soovid ja huvid, mis on jäänud rahuldamata? Seda mitte üksnes lahkumineku järel, vaid suure tõenäosusega on rahuldamata jäänud vajadused ilmnenud kooselu kestel. Vajaduste ja eesmärkide kaardistamine on ka lepituses üheks tööriistaks, mille kaudu tuleb vanem teisele ning seega ka lapsele sammukene vaidluse lahendamisel lähemale.
Samuti võiks lähtuda teadmisest, et konflikti lahendamise kiireimaks, aga ka efektiivseimaks viisiks ei ole seaduste rakendamine, vaid selliste sotsiaalsete oskuste ja käitumismustrite õppimine, mis võimaldavad suhelda ja teha koostööd.
Kui konflikti lahendamise sotsiaalsetest oskustest jääb vajaka ning nende käigus ei kujune toetavaid käitumismustreid, ei suuda täiskasvanud (rääkimata lastest) ära tunda konfliktset olukorda, seda hallata ega lahendada, jättes nõnda mõistetavalt ka lapse toetuseta. Oskamatust konfliktses olukorras käituda on kahetsusväärselt märgata ka asjasse mittepuutuvate kolmandate isikute poolt, kes on kaasatud suhtluskorra lahendite täitmisesse, kuid ei peaks aktiivselt sekkuma, sest tegemist on kahe lapsevanema vahelise lahendamist vajava olukorraga. Lapse heaolu vaates on oluline kõigi asjaosaliste arukas, toetav ja ratsionaalne käitumine.
Kuid konflikti ei peaks pelgama, ütlevad J. Schwartz Gottman ja J. Gottman, sest tegemist on inimestevahelise suhte loomuliku osaga – isegi õnnelikumad paarid tülitsevad. Nad lisavad, et konflikti puudumine paarisuhtes on pigem murekoht kui tugevus. Konflikt on ühendus, mille kaudu ennast identifitseerime, proovime mõista, mida tahame, ning aru saada, milline on meie partner ja tema ootused. *14
Perekonnaautonoomia all mõistame õigust korraldada oma elu ja sisemised suhted vastavalt oma väärtustele ja soovidele ilma liigse riikliku või õigusliku sekkumiseta. Näiteks õigus otsustada oma sotsiaalsete, majanduslike ja religioossete suhete üle, lähtudes oma sisemistest väärtustest ja eesmärkidest, kui need ei riku seadusi ja teiste isikute õigusi.
Ometi leiavad paljud perekonnad lahutamise järel end vastupidisest olukorrast. Kui abielu või kooselu alustades ning ühiseid majanduslikke ja sotsiaalseid otsuseid vastu võttes tunti õnne vastaspoolega arvestamisel ja tema tahte ärakuulamisel, siis lahutamise järel muutub sama inimene väljakannatamatuks.
Suhtlus- ja hooldusõigustega ametialaselt tegelevad inimesed on märganud, et konfliktses suhtes olevad vanemad on nõutud – riik ei aita. Nii on ka meedia vahendusel avalikkuseni jõudnud olukorrad, kus vanemad kulutavad tuhandeid eurosid vaidlustele, kuid kohtuni pole veel jõutud. *15 Etteheiteid on tehtud ametnikele, kohtutele, kohtutäituritele. Põhjused on erinevad, kuid lahendusi ei paista hoolimata sellest, et õigusnormistik on selge.
Kui vanemad ei suuda omavahelisi kokkuleppeid teha ja otsustavad kohtu kasuks, siis annavad nad oma vastutuse ära kellelegi kolmandale palvega korrigeerida omavahelisi suhteid. Riiklikus perelepituses jäetakse vastutus vanematele ning riik vaid abistab oma vahenditest (lepituses nõustamine ja kokkuleppe sõlmimine). „Esmane vastutus oma laste elu eest lasub vanematel, mitte riigil.“ *16
Riiklik perelepitus on riigi kulul inimese sotsiaalsete oskuste tasuta ümber- või täiendõpe. Ajaks, kui vanemad teineteist kuulma õpivad ja püüavad saavutada minimaalsed kokkulepped lapsega seonduva edasise elukorralduse kohta, tuleks kohtuvälised ja -sisesed vaideprotsessid peatada. Kuid kui tülis olevad vanemad keelduvad rahumeelsest lahendamisest (sh riigi suunavast abist perelepituses), peavad nad arvestama sellega, et lapsed tunnevad konfliktses olukorras segadust ja hirmu. *17
ÜRO lapse õiguste konventsioon *18 andis esimese rahvusvahelise inimõiguste alase dokumendina lapsele õigussubjektsuse. Kui enne konventsiooni oli lapse „hääletoruks“ tema vanem või eestkostja, siis selle järel on lapse autonoomiat puututavates küsimustes tema ärakuulamine vältimatu. Nii on vajalik kohase kaalu andmine lapse arvamusele, arvestades lapse vanust ja küpsust (art 12 lg 1).
Viitasin õigusteadlaste päevade paneelis Sotsiaalkindlustusameti lapse seisukohtade anonüümsele korjele, mis tõi drastiliselt välja lojaalsuskonflikti (laps ei taha valida vanemate vahel), tähelepanuvajaduse (soov veeta koos isaga sama palju aega, kui see uue elukaaslasega veedab), segaduse (lapsed vajavad selgitusi, nad ei mõista east tulenevalt olukorda nii nagu täiskasvanud). Niisiis sõltub lapse heaolu vanematest.
Rahvusvaheliselt ja ka Eesti siseselt ei ole kaugeltki puudus õigusnormidest, mis seonduvad lapse suhtlus- või hooldusõiguslike küsimustega. Samuti puudub vaidlus normide mõistmise üle, kuid nende tegeliku sisu kujundavad inimesed, kes norme rakendavad.
Lapse autonoomia ehk enesemääramise võimestamise mooduseks on täiskasvanu poolt väärikas suhtumine, mis väljendub muuhulgas lapsele arusaadavas keeles sellise olukorra selgitamises, milles laps varem olnud ei ole. Kristi Paron on lapse autonoomiat selgitades märkinud, et eristada tuleks füüsilist ja sisemist autonoomiat. Kui füüsilise autonoomia näiteks võiks olla vajaduspõhisus sõita ühistranspordiga, siis sisemine autonoomia lähtub lapse väärtussüsteemist, mis näiteks võib tulla ilmekalt esile klassiruumis, kui arutelu käigus arvab laps teisiti kui ülejäänud õpilased. *19
Merle Liivak märkis õigusteadlaste päevade paneelis, et „ainult lapse ärakuulamine ei tee objektist subjekti“. Lapse ärakuulamise üks oluline komponent on aja võtmine – last peab tegelikult ja sisuliselt kuulama ning tema tahtest tuleb aru saada. Varemalt märgitud lapse soov saada selgust on samuti oluline, sellega arvestamise väljenduseks on tagasiside andmine lapsele, kas ja kui, siis millises osas tema ära kuulatud arvamusega arvestati.
Lapse ärakuulamine ei ole pelgalt lapse õiguste konventsiooni artikli 12 lõike 2 kohane „linnukese“ märkimine blanketile. Näiteks võib lähtuda neljaastmelisest nn Lundy mudelist, mis seisneb selles, et (1) olema peab turvaline ruum ja tingimused (ingl space), (2) laps mängib ja joonistab eakohasusest tulenevalt (ingl voice), (3) keegi peab olema kuulaja rollis (ingl audience) ning (4) kuulda võtmisele peab järgnema mõju (ingl influence). *20
Lepituses kasutatakse lapse kaasamise mõistet, mida võib lugeda heaks täienduseks lapse ärakuulamisele. Kaasamine on ärakuulamisest sisukam, sest last mitte ainult ei kuulata ära, vaid kaasatakse protsessi eesmärgiga teada saada, kuidas lapsel päriselt läheb, millised mõtted ja soovid tal vanematele on. Kaasamine on oluline ka lapse autonoomia seisukohast, sest lapsel on õigus, mitte kohustus olla kaasatud. *21
Kuivõrd vanemate ressursid on suhtlus- ja hooldusõiguslikes vaidluses suunatud konflikti hoidmisele, unustatakse ära, mida vajab laps. Vanemale oma arvamust avaldades on laps mõjutatud, sest tahab olla vanemale lojaalne, millest lähtuvalt laps korrigeerib oma seisukohtasid ja vastuseid. Lepitaja hoiab kokkuleppel lapsega saladust ning ei avalda omavahelist vestlust.
Julie Schwartz Gottman ja John Gottman on nõustamisel näinud, et paarid, kelle käitumises väljenduvad sellised käitumismustrid nagu kriitika, austamatus, passiivsus ja kaitse, lahutavad abielu keskmiselt viie aasta jooksul abiellumise järel. *22
Minimaalsete omavaheliste kokkulepete täitmine, üksteise austamine, kommunikatsioon seoses lapsega pärast vanemate lahku kolimist peaks olema elementaarne. Sama loomuliku või tõsiselt võetavana ei pruugi aga tunduda sõna jõud. J. M. Gottman, uurides paaride käitumismustreid üldise õnnetunde ja edukuse (ka edutuse) osas, jõudis olulise märkamiseni, et ainuüksi sama lause lugemine sõltuvalt sõnade rõhuasetusest kommunikeerib erinevat tulemit – pettumust või paindlikkust. Ta lisas, et inimestena oleme nii erinevad, komplekssed ja ainulaadsed, et võimaliku tüli korral kahe poole vahel peaksime emotsiooni kodeerimisel olema erakordselt tähelepanelikud. *23
Lapse tahe sõltub suuresti lapsega koos elava vanema või teise, lapse poolt usaldatava vanema selgitustest, suunamistest ja mõjutustest. Seetõttu esineb praktikas sageli olukordasid, kus suhtlus- või hooldusõiguse täitmisel vaatab laps temaga koos elava vanema otsa, enne kui ametnikule vastab. Näiteks kirjeldas Merle Liivak õigusteadlaste päevadel suhtluskorra täitmist, kus kolmeaastane laps, nähes aknast isa tulemas, küsis: „Kas see mees tuleb ka?“ Mõistetavalt ei ole märgitu kolmeaastase puhul eakohane, mistõttu tekib paratamatult küsimus, kas tegemist on lapse sõna, tema tahte või hoopis õpitud väljendiga. On lubamatu, et vastutus vanematevahelises sõjas pannakse lapsele.
Vanematel on laste kasvatamisel kohustus hoiduda hirmutamisest või mistahes muu meelsuse loomisest, mis võib tuua kaasa põlguse, hirmu või eemaldumise teisest vanemast, mis viib lapse lojaalsuskonflikti. Kui see on tekkinud, tuleb lähtuda lapse heaolust, mitte tema väljaöeldust. EIK on oma lahendis märkinud, et lapse õigust väljendada oma seisukohti ei tohiks tõlgendada nii, et see annaks lapsele tingimusteta vetoõiguse, arvestamata teisi tegureid ja läbi viimata hindamist, mis määraks kindlaks lapse parimad huvid. Need huvid nõuavad tavaliselt lapse sidemete säilitamist oma perega, välja arvatud juhtudel, kus see kahjustaks lapse tervist ja arengut. *24
Suhtlus- ja hooldusõiguslikud vaidlused on konfliktikesksed kahe täiskasvanu vahelised tülid, mis peaksid olema lahendatud kohtu asemel lepitajate poolt. *25 Edukuse tagaks senisest oluliselt suurema tähelepanu suunamine vanemate rahuldamata vajaduste kaardistamisele ning lapse julgustamine väljendada enda tahet, ilma et ta satuks lojaalsuskonflikti kahe vanema vahel.
Täiskasvanud peaksid tülides hoolikalt valima sõnu, vältimaks konflikti eskaleerumist, mis oluliselt mõjutab lapse heaolu. Piiblis on öeldud sõna jõu kohta järgmist: „Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa!“ ja „Ka keel on tuli“ (Jaakobuse 3:5,6). Vanemate vaidlus, mis on ajendatud kättemaksust ja palistatud unustamatu solvumisega, tuleb lapse nimel lõpetada, sest „vana seaduse kohane silm silma vastu jätab kõik pimedaks“ *26.