Kokkuvõte

1. Sissejuhatus

Ilmselt oleks raske tõsimeelselt vaidlustada väidet, et Eesti kehtiv kriminaalmenetluse koodeks on ajast maha jäänud. Olukorras, kus Eesti tsiviil- ja halduskohtupidamise reformiga ollakse juba teisel ringil, kehtivad meil kriminaalmenetluse valdkonnas tänaseni väga paljud 1. aprillil 1961 kehtestatud Eesti NSV kriminaalprotsessi koodeksi sätted. Sellises olukorras oleme me osaliselt kindlasti ka objektiivsetel põhjustel. Esiteks ei saa eitada, et taasiseseisvumise algperioodil oli Eesti riigi õigusloomeline huvi ja sellest tulenevalt ka vahendid suunatud eeskätt eraõigusele. See on ka mõistetav, sest demokraatliku ja eraomandil baseeruva ühiskonna kujundamine ei olnud nõukoguliku tsiviilõiguse kehtimisel lihtsalt võimalik. Teiseks saab vaevalt eitada ka seda, et kaitsvate õigusharude, eriti kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse reformi on mõtet alustada siis, kui ülejäänud õigusharud on juba omandanud vähemalt teatud kontuurid. Kolmandaks ei ole lihtne peale kriminaalmenetluse õiguse leida mingit muud õigusharu, kus sedavõrd jõuliselt põrkuksid erinevate institutsioonide (kohtusüsteemi, prokuratuuri, kohtueelse uurimise asutuste, advokatuuri) huvid. Samas ei saa kriminaalmenetluse reformi läbiviimise venimises eitada ka mõneti subjektiivset laadi tegureid. Kuigi 1996. aastal esitati justiitsministeeriumile kriminaalmenetluse seadustiku eelnõu tekst *1 , otsustati hiljem, et see eelnõu võetakse edasise kriminaalmenetlusliku õigusloome aluseks, kuid selle juurde tullakse tagasi siis, kui on põhijoontes valminud karistusseadustiku eelnõu. Sellise otsustuse loogilisust vaidlustada oleks tagantjärele ilmselt raske.

• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• menetlejad
,
• kohtueelne menetlus
,
• menetlusosalised
,
• lihtmenetlused