Kokkuvõte

Eri taseme otsusetegijad puutuvad väga tihti kokku olukorraga, kus on vaja kaaluda ühelt poolt füüsiliste ja juriidiliste isikute õigusi ja vabadusi ning teiselt poolt vajadust kaitsta keskkonda. Probleemi keerukus seisneb aga selles, et keskkonda puudutavates küsimustes tuleb otsuseid tihti teha teadusliku ebakindluse tingimustes. Artiklis uuritakse probleeme, mis kerkivad esile ettevaatusprintsiibi ja isikute keskkonnalaste õiguste seostamisel. Otsitakse vastust küsimusele, kas ettevaatusprintsiip on käsitatav üksnes keskkonnapoliitikat suunava üldise põhimõttena või on sellel õiguslikult siduv jõud ka keskkonnapoliitika ja õiguse rakendamise staadiumis. Selleks peatutakse artiklis ettevaatusprintsiibi eesmärgil, olulistel elementidel ja allikatel, käsitletakse inimõiguste ja keskkonnaalaste õigustega kaitstavate hüvede ühisosa ja erisusi ning probleeme, mis raskendavad keskkonna ja inimõiguste seostamist. Põgusalt tutvustatakse Aarhusi konventsiooni, kus keskkonnaalased õigused seostatakse menetluslike õigustega. Ettevaatusprintsiibi ja keskkonnaõiguste vaheliste seoste leidmisel lähtutakse Aarhusi konventsiooni kolme samba süsteemist, eristades õigust teabele, õigust võtta osa otsuste tegemisest ja õigusemõistmisele juurdepääsu õigust.

• Keskkonnaõigus
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• haldusmenetlus
,
• seadusandlus