Kokkuvõte

Ebatüüpilised töösuhted, sh kolmepoolsed töösuhted, omandavad tööturul järjest suurema tähtsuse. See on tingitud tööturu järjest muutuvatest vajadustest. Väljakujunenud mudel täistööajaga ja määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavast töötajast, kellel on töölepinguline suhe oma tööandjaga, ei vasta enam kujunenud olukorrale, kuivõrd ettevõtted ei vaja oma tegevuses sageli enam staatilist tööjõudu. Seega on tekkinud vajadus paindlikuma tööregulatsiooni järele. Seda vajadust on tunnustatud nii ILO kui ka Euroopa Liidu tasandil. Ka Eesti seadused vajavad muudatusi, sest kehtiva õigusega on kolmepoolsed töösuhted täiesti reguleerimata.

Artiklis selgitatakse kolmepoolse töösuhte olemust ning antakse ülevaade Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja Euroopa Liidu vastavast regulatsioonist. Kuna Eesti õigus ei näe ette regulatsiooni kolmepoolse töösuhte loomiseks, pakub autor välja lahendusi, kuidas töövahendusettevõtted saaksid ületada vastavat lünka Eesti õiguses, ilma seejuures kehtiva õigusega vastuollu minemata. Eraldi käsitletakse küsimusi, kes on kolmepoolse töösuhte puhul tööandjaks ning kuidas kaitsta sellise töösuhte puhul töötaja õigusi.

• tööandja
,
• töötaja
,
• töölepingu lõpetamine
,
• ILO
,
• töötasu
,
• Euroopa Liit