Menüü

Kokkuvõte

Riigikohtu kriminaalkolleegium on teinud viimasel ajal kaks põhimõttelist otsust kriminaalasjades, mille sisuks olid süüdistused karistusseadustiku § 141 („Vägistamine“) ja § 142 järgi („Sugulise kire vägivaldne rahuldamine“) – otsused asjades 3-1-1-25-07 ja 3-1-1-59-07. Mõningad neis lahendites sisalduvatest väidetest ajendavad käesoleva artikli autorit küsima, kas leitud lahendused ja väljaöeldud seisukohad on materiaalõiguslikult probleemidevabad, samuti vaagima, millised võiks olla teatud juhtudel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt sedastatud seisukohtade rakendamise tulemused praktikas.

Kuigi mõlema kriminaalasja sisuks olid süüteod seksuaalse enesemääramisõiguse vastu, ei saa teha siiski järeldust, et nende kohtulahendite toime piirdub vaid 9. peatüki 7. jao sätetega („Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod“). Asjas 3-1-1-25-07 tehtud lahend puudutab vahetult kõiki süüteokoosseise, milles sisaldub koosseisulise tunnusena mõiste „vägivald“. Asjas 3-1-1-59-07 langetatud otsuses väljendatud Riigikohtu seisukohad määravad aga paljuski ära, kuidas mõtestada ja sisustada seksuaalse enesemääramise vastaseid süütegusid tervikuna.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse