Kokkuvõte

Autoriõiguse seaduse § 26 lõige 1 lubab isiklikeks vajadusteks reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist, õiguste omajal (autor, esitajad, fonogrammitootja ja filmi esmasalvestuse tootja) aga on õigus saada sellise kasutamise eest õiglast tasu. Tegemist on hüvitisega, mida nimetatakse erakopeerimise tasuks (levinud on ka nimetus „tühja kasseti tasu“) ning mille eesmärk on kompenseerida õiguste omajatele kahju, mis neile sellisest teoste reprodutseerimisest tekib (eeskätt on selliseks kahjuks õiguste omajal saamata jäänud tulu).

Tänane erakopeerimise tasu regulatsiooni üldine raamistik tuleneb Euroopa Liidu õigusest, täpsemalt infoühiskonna direktiivist. Direktiivi artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt võivad liikmesriigid näha reprodutseerimisõiguse puhul ette erandeid, kui kõne all on „mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel, et õiguste valdajad saavad õiglase hüvitise“. Euroopa Kohus on rõhutanud liikmesriikide arvestatavat kaalutusõigust õiglase hüvitise süsteemi elementide sisustamisel, sealhulgas nii hüvitise maksmiseks kohustatud ja õigustatud isikute ringi kindlaksmääramisel kui ka hüvitise vormi ja suuruse ning kogumise ja väljamaksmise korralduse otsustamisel. Selle kaalutlusõiguse aktiivse kasutamise tõttu on Euroopa Liidu liikmesriikides kasutusel olevate erakopeerimise tasu süsteemide vahel märkimisväärsed erinevused.

Artiklis analüüsitakse, milline on erakopeerimise tasu jaotamise süsteem eri riikides ja võrreldakse seda Eesti süsteemiga, eesmärgiga anda inspiratsiooni parima lahenduse leidmiseks selles nii dünaamilises valdkonnas.

• autoriõigus