Kokkuvõte

Riigikogu kui seaduste tootmise masin kipub viimasel ajal üha enam kinni kiiluma. Igaüks, kes sisepoliitikat jälgib, on kuulnud väljendeid „obstruktsioon“ ja „eelnõude sidumine usaldusküsimusega“.

Teisalt kasvab nii Eesti õigusloome kui ka Euroopa Liidu õigusloomes osalemise maht ja tempo. Eelnõud muutuvad üha detailsemaks ja tehnilisemaks. Mida rohkem norme, seda sagedamini on neid vaja muuta. Kas me riik saab nii poliitikute kui ka ametnike tasandil sellega pikemas vaates hästi hakkama? Pärmitaignana paisuv tekstimassiiv Riigi Teatajas ja Euroopa Liidu Teatajas ei ole iseenesest õigusloome eesmärk. Niimoodi tekib valdkondlik kapseldumine ja vastuolud nii õigusaktide sees kui ka vahel. Kaduma läheb tervikpilt, tegeliku elu ja rahvuslike huvidega arvestamine.

Kindlasti on võimalusi, kuidas muuta Eesti riigimasina tööd nii poliitikute kui ka ametnike tasandil sujuvamaks. Meie põhiseadus on ajaproovile hästi vastu pidanud, aga kas uusi kriise ja arengut arvestades peaks kaaluma sanitaarremonti? Kaaluda võib kõike, aga ka kehtiva põhiseaduse raamides saaks nii mõndagi ära teha. Artiklis arutletakse, kas mõnda olulist võimuhooba saaks seadistada nii, et leevendada poliittasandi suuremaid pingeid ja tõrkeid ning kas mõnda ametnike tasandi funktsiooni saaks seadistada nii, et valitsuse õigusloomealane võimekus oleks parem.

• Riigikogu
,
• rahvas
,
• Vabariigi Valitsus
,
• Vabariigi President
,
• rahvahääletus
,
• seadusandlus