Kokkuvõte

Liikluskindlustust reguleerivaid norme mõjutavad oluliselt Euroopa Liidu direktiivid, mille eesmärk on ühtlustada liikmesriikide mootorsõidukiõnnetuste tsiviilvastutuskindlustuse reegleid.

Direktiivi 2009/103/EÜ artikkel 3 kohustab liikmesriike tarvitusele võtma meetmeid, mis tagavad, et kõikide sõidukitega, mis omavad tema territooriumil põhiasukohta, põhjustatud kahjust tulenev tsiviilvastutus oleks kindlustatud. Direktiivi (EU) 2021/2118 ja Euroopa Kohtu praktika kohaselt välistab kindlustusjuhtumi üksnes olukord, kui õnnetuse toimumise ajal oli sõiduki tavapäraseks funktsiooniks kasutamine muul otstarbel kui transpordivahendina. Sellele vaatamata on liikluskindlustuse seaduses (LKindlS) kindlustusandja täitmiskohustust piiratud peamiselt kolmes paragrahvis: § 8 lõigetes 1 ja 2, § 23 lõikes 1 ning §-s 33. 2023. aasta lõpus algatati liikluskindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Artikli eesmärk on välja selgitada, kas liikluskindlustuse seadusest on eelnõuga kõrvaldatud mõned tõsised vastuolud Euroopa Liidu õigusega, pidades silmas eesmärki kaitsta sõidukiga põhjustatud õnnetuses kahjustada saanud isikuid.

Kuigi eelnõuga on kõrvaldatud palju vastuolusid, siis üks eelnõu puudustest on seotud alternatiivse hüvitamismehhanismi või tagatisega, kui juhtumi toimumise ajal kasutati sõidukit terrorikuriteo toimepanemise vahendina. Teiseks vajab tähelepanu § 33 punkt 5, mille kohaselt ei hüvitata LKindlS alusel saamata jäänud tulu, välja arvatud surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse põhjustamise tõttu saamata jäänud tulu. Kolmandaks ei tohiks § 33 punkt 8 kohalduda, kui kahju on tekitatud sõiduki omanikule kui jalakäijale, jalgratturile või muule mootori jõuta liiklejale. Õigusselguse huvides tuleks kehtetuks tunnistada § 33 punkt 12, sest selle eesmärk on arusaamatu ja võib tekitada vale ettekujutuse.

• kahjukindlustus
,
• kahju õigusvastane tekitamine
,
• veoleping
,
• Euroopa Liit