Kokkuvõte

Vaba ajakirjandus on vaba ühiskonna nurgakivi. Ajakirjanike töö tulemusena saavad inimesed teha igapäevaelus teadlikke valikuid, mis mõjutavad ühiskonna toimimist. Vaba ajakirjandus on justkui tööriist, mis aitab rahval riigivõimu tegevust kontrollida, ennetades ühekülgse informatsiooni levimist ja võimu koondumist ühe isiku või isikute rühma kätte. Eesti õigusruumis on ajakirjandusvabadus osa laiemast sõnavabadusest, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 45. Selleks, et tasakaalustada ajakirjanduse kohustust olla avalikkuse valvekoer, on ajakirjandusvabadus riigi poolt ulatuslikumalt kaitstud kui sõnavabadus ‒ näiteks on kaitstud ka ajakirjanduslik uurimistöö. Sellest tõusetub küsimus, kuidas neid kahte põhivabadust eristada, arvestades, et tänapäeval täidavad avalikkuse valvekoera funktsioone suures osas blogid ja sotsiaalmeedia lehed, mis ei vasta institutsionaalselt ja organisatsiooniliselt ajakirjaniku kuvandile.

Artiklis vaatleb autor võrdluses Saksamaa Liitvabariigi kohtupraktika ja õiguskirjandusega ajakirjandusvabaduse esemelist ja isikulist kaitseala ning asetab need 21. sajandi konteksti. Oluline ongi siinkohal, et ajakirjandusvabaduse kaitse alla peab Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi kuuluma nii ühiskonnas tähtsust evivaid teemasid kajastav blogija kui ka suured meediamajad. Autori hinnangul tuleb seega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kaitset väärivate ja mitteväärivate sotsiaalmeedia lehtede eristamiseks teha vahet avalikkuse huvides teabe avaldamisel ja sellisel teabe avaldamisel, mille lugemisest võib avalikkus olla huvitatud. Lisaks sellele leiab artiklis käsitlemist, kas ja mis määral saab ajakirjandusvabadusest tulenevale kaitsele tugineda avalik-õiguslik rahvusringhääling.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused