Kokkuvõte

Euroopa Liidu nõukogu poolt 1993. aastal vastu võetud tööaja direktiivi 93/104/EÜ artikli 17 lõike 1 punkti a järgi võis direktiivis ette nähtud, töötajaid kaitsvaid töö- ja puhkeaja sätteid mitte kohaldada iseseisva otsustusõigusega isikute (ingl persons with autonomous decision-taking powers) suhtes. See reegel sisaldub samas sõnastuses ka praegu kehtivas töö- ja puhkeaega reguleerivas Euroopa Liidu direktiivis 2003/88/EÜ (tööaja direktiiv).

Tööaja direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt a sätestab, et „töötajate ohutuse ja tervise kaitse üldpõhimõtteid arvestades võivad liikmesriigid teha erandeid […], kui tööaja pikkust kõnealuse tegevuse konkreetsete omaduste tõttu ei mõõdeta ja/või ei määrata eelnevalt kindlaks või kui selle määravad töötajad ise, eriti kui kõne all on […] tegevjuhid või muud iseseisva otsustamisõigusega isikud“. Seega annab tööaja direktiiv tööandjale võimaluse iseseisva otsustusõigusega isikute suhtes töö- ja puhkeaja reegleid tervikuna mitte rakendada, mis võimaldab töö tegemist paindlikumalt korraldada. Eestis on iseseisva otsustuspädevusega töötaja erand sätestatud töölepingu seaduses ja spordiseaduses.

Artikli eesmärk on leida vastus küsimusele, millist paindlikkust annab töösuhtele iseseisva otsustuspädevusega töötaja regulatsioon. Eesmärgi saavutamiseks uurib autor, milline töötaja on iseseisva otsustuspädevusega, milline on tema töö- ja puhkeaja korraldus ning kuidas suhestuvad töölepingu seaduse reeglid tööaja direktiivi ja spordiseadusega.

• töötaja
,
• töö- ja puhkeaeg