Menüü

Kokkuvõte

Kuigi suur osa kaupade ja teenuste pakkumisest on kolinud veebi, saadab edu ka erinevaid ettevõtjaid ühe katuse alla koondavaid suuri kaubandus- ning meelelahutuskeskuseid. Taoline keskus mõjub kõrvalseisjale – tarbijale – tervikliku üksusena, kuigi tegelikkuses üürivad kaubanduskeskuses äripinda tosinad iseseisvad ettevõtjad, allutades end kokkuleppeliselt teatud ühistele reeglitele (järgides nt keskuse lahtiolekuaegasid).

Keskusomaniku huvi on suunatud keskuse kui terviku tõrgeteta toimimisele. Seega on mõistetav taolise üürileandja huvi, et üürnik võtaks endale lisaks kasutusõigusele ka kohustuse üüritud äripinnal tegutseda – eriti kliendimagnetiks oleva ankurüürniku puhul.

Artikkel uurib kehtivat õiguslikku raamistikku situatsioonis, kus üürnik on võtnud endale kohustuse hoida üüritud äripinnal oma ettevõte pidevas tegevuses. Artikli esimeses osas on käsitletud ettevõtluskohustusega seotud materiaalõiguslikke küsimusi ning teises osas pööratud tähelepanu sama teemaga seonduvatele protsessuaalsetele probleemidele. Analüüsi käigus on pööratud tähelepanu Saksamaa vastavale õiguskirjandusele ja kohtupraktikale, seda põhjusel, et Eesti äriruumi üürilepingu regulatsioon ning asjassepuutuv protsessiõigus toetub paljuski Saksamaa vastavatele õigusallikatele.