Kokkuvõte

Tehnoloogia areng on teinud võimalikuks kaubelda andmetega, mis on koostatud ja mida edastatakse digitaalsel kujul (digisisu), ning pakkuda teenuseid, mis seisnevad andmete loomises, töötlemises, salvestamises, andmetele juurdepääsu tagamises ja andmete jagamises teiste kasutajatega (digiteenused). Euroopa Liidus reguleerib seda valdkonda 20. mail 2019 vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/770.

Internetipõhistes ärimudelites, mida digisisu üleandmisel ja digiteenuste osutamisel kasutatakse, võib ettevõtja huvi seisneda kas tasu saamises või siis hoopis võimaluses saada ligipääs tarbija isikuandmetele, mille esitamist tarbijalt lepingu sõlmimisel nõutakse. Selleks et tagada tarbijate õigus lepinguõiguslikele õiguskaitsevahenditele lepingute puhul, kus tarbija ei tasu nõutud hinda rahas, vaid esitab kauplejale isikuandmeid, laiendati direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisala ka nn tasuta lepingutele.

Käesolevas artiklis antakse ülevaade lepinguõiguslikest küsimustest, mis tekivad digisisu ja digiteenuste tasuta osutamise lepingutest ning tarbija isikuandmetega seotud õiguste kasutamise lepinguõiguslikest tagajärgedest. Selleks vaadeldakse, millistel tingimustel võivad isikuandmed omada lepinguõiguslikku tähendust, milliste isikuandmete esitamisel tuleb direktiivi (EL) 2019/770 kohaldada ning mida tähendab direktiivi mõttes isikuandmete esitamine või esitamiseks kohustumine. Seejärel uuritakse, millised on isikuandmete töötlemiseks antud nõusoleku tagasivõtmise lepinguõiguslikud tagajärjed Eesti õiguse järgi.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• leping
,
• tüüptingimused
,
• võlasuhte lõppemine ja lõpetamine
,
• müügileping
,
• kasutuslepingud
,
• teenuse osutamise lepingud
,
• Tarbijakaitse