Kokkuvõte

2022. aasta lõpus tegi Riigikohus lahendi, mille sisu võib lühidalt kokku võtta nii: kui oled määranud elukaaslase oma pärijaks ja valinud viimse tahte avaldamiseks pärimislepingu, jääb elukaaslane pärijaks ka siis, kui kooselu lõpeb. Lahend toob selgelt välja kahe viimse tahte avalduse peamise erinevuse: kui testamenti saab muuta kordi lugemata, põhjust nimetamata ja kellegagi kooskõlastamata, siis pärimislepingu ühepoolne tühistamine, muutmine ja sellest taganemine on võimalik üksnes piiratud juhtudel. Kuna pärimislepingu näol on tegu pärandaja ja pärija kokkuleppega, ei saa pärandaja erinevalt testamendist seda põhimõtteliselt ilma tulevase pärija nõusolekuta muuta. Kommenteeritavas lahendis leidis kohus, et kui pärija ei anna nõusolekut pärimislepingu tühistamiseks, ei saa pärandaja seda pärijalt reeglina ka hea usu põhimõttest tulenevalt nõuda ja taotleda kohtult tahteavalduse asendamist. Kohus möönis, et mitteabielulise kooselu lõppemine võiks iseenesest olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kuid leidis, et ainuüksi see asjaolu ei ole piisav.

Artiklis lahatakse pärimislepingu olemust, peatutakse selle tühistamise ja muutmise võimalustel, küsitakse pärimislepingu sõlmimise otstarbekuse järele ning käsitletakse notari rolli pärimislepingu tõestamisel.

• pärimisleping