1. Sissejuhatus

Kindlustusõiguses on kaheksa keskset õiguslikku printsiipi, millest kindlustuslepingute puhul lähtutakse ^*1 :

a) uberrimae fidei printsiip ehk poolte suurima usalduse põhimõte (ingl the utmost good faith) ^*2 ;

b) kindlustushuvi printsiip on kindlustuses keskse tähtsusega ja selle eesmärk on tagada, et kindlustusest ei saaks hasartmäng – kindlustushuvi on kindlustatud isiku huvi mitte kanda kindlustusjuhtumi toimumise korral rahas mõõdetavat kahju ^*3 ;

c) hüvitamise printsiip eeldab, et taastatakse kindlustusvõtja rahaline olukord enne kindlustusjuhtumi toimumist, s.o kindlustusvõtja ei peaks saama kindlustusjuhtumist kasu ^*4 ;

d) lähima põhjusliku seose printsiip (lad causa proxima), s.o kahju hüvitamise eelduseks on, et kahju on tekkinud kindlustuslepingus kokku lepitud juhtumi/riski toimumise/realiseerumise tagajärjel, mh peab kahju tekkimisel kaaluma, milline on selle kahjuga lähimas põhjuslikus seoses olev sündmus ja kas tegu on kindlustusjuhtumiga ^*5 ;

e) actio directa printsiip tähendab kohustuslikus vastutuskindlustuses kahjustatud isiku õigust esitada nõue otse kahjutekitaja kindlustusandja vastu ^*6 ;

f) solidaarse hüvitamise printsiip, mille kohaselt juhul, kui on sõlmitud mitu kindlustuslepingut ühe kindlustatud eseme kohta, ei saa kogu hüvitis ületada tegelikku kahju ^*7 ;

g) kahju vähendamise/minimeerimise printsiipseondub riskide jagamise põhimõttega – kindlustusvõtja peab käituma kindlustuslepingu olemasolu korral täpselt samamoodi, nagu ta käituks, kui tal ei oleks kindlustuslepingut, s.o kindlustusvõtja ei tohi käituda kindlustatud eseme suhtes hooletult hoolimata sellest, et see on kindlustatud ^*8 ;

h) nõuete ülemineku printsiip (regress, subrogatsioon), mille kohaselt olukorras, kus kindlustusandja hüvitab kindlustusvõtjale tekkinud kahju, läheb kindlustusvõtja enda võimalik nõudeõigus kahju põhjustanud isiku vastu üle kindlustusandjale. ^*9

Autorid analüüsivad alljärgnevalt kindlustushuvi printsiipi ning seda, kas ja kuidas on see realiseerunud Eesti õiguses.

Kindlustusel ja hasartmängudel on samad juured. Siiski erineb kindlustus hasartmängust, kus väikese panuse eest ihaldatakse olla üks tuhandest ja saada suur võit. Kindlustuslepingu sõlminud isik loodab vastupidi hasartmängijale, et tema ei ole üks tuhandest, kelle suhtes statistiline võimalus teoks saab. Samas põhinevad mõlemad ühtviisi teatava sündmuse toimumise statistilisel võimalusel ning sündmuse toimumise korral saab üks isik paljude panused. ^*10 Just kindlustushuvi on see, mille kaudu eristatakse kindlustust hasartmängust.

Kindlustuse ja hasartmängu vahel vahetegemine on õiguse ja kultuuri tagajärg ning see ei ole aksiomaatiline. ^*11 Lääne kindlustussüsteem on islamimaades keelatud just seetõttu, et see sisaldab hasartmängu (õnnemängu) elemente. ^*12

2. Kindlustushuvi printsiip

Kindlustushuvi printsiip kujunes common law’ riikides petturlike meremeeste ja mängurite tegevuse tõttu. Näiteks kui isik X kindlustab laeva koos selle lastiga, millega ei seo teda miski (sellega ei veeta tema kaupa, laev ei kuulu talle, laeva omanik ei ole tema võlgnik jne), siis kindlustusjuhtumi saabumine on harilik mäng tõenäosuse peale: laev kas upub või ei upu. Kui laev ei upu, kaotab isik X oma investeeringu n-ö loteriipiletisse ehk kindlustusmakse. Juhul kui laev upub (kindlustusjuhtum), siis isik X saab kindlustushüvitise. 18. sajandil muutus tavapäraseks elukindlustuslepingute sõlmimine isikute poolt, kes polnud seotud kindlustatud isikutega või kes polnud huvitatud nende elust. Kindlustusandjad polnud tihti huvitatud sellest, millisel põhjusel selliseid kindlustuslepinguid sõlmiti. Selline praktika oli laialdane ja kahjulik mitmel põhjusel, näiteks oli ohus kindlustatud isikute elu. ^*13

Kui isikul puudub huvi eseme säilimise või isiku elusolemise vastu ja ta kindlustab neid vara kaotuse või surma vastu, siis on tegemist sisuliselt kihlveoga. Kui ese hävib enne, kui on tasutud selle esemega võrdses suuruses kindlustusmakse, saab kindlustusvõtja kasu. Teiselt poolt, kui kindlustusvõtjal on huvi eseme säilimise või kindlustatud isiku elu vastu, siis ei saa ta selle eseme hävimisest või kindlustatud isiku surmast kasu.

Kindlustushuvi printsiibi lõi esialgu kohtupraktika. ^*14 Seejärel sätestati see ka Inglismaal seadustes Marine Insurance Act (1746) ja The Life Assurance Act (1774), kus see ei olnud siiski täpselt formuleeritud. ^*15 Kindlustushuvi printsiibi sõnastas esimest korda konkreetselt Inglismaa kohtunik lord Lawrence 1806. aasta kohtuasjas Lucena vs. Craufurd ^*16 kui „õiguse seoses varaga või õiguse, mis tuleneb mingist varaga seotud lepingust, mis mõlemal juhul võidakse kaotada erakorralise sündmuse tõttu, mis mõjutab poole võimalust hüve või valdust kasutada“. Seega kindlustushuvi takistab kindlustuslepingu muutumist kihlveoks/hasartmänguks. ^*17

Õiguskirjanduses leitakse, et kindlustushuvi on kindlustuse põhiprintsiip, sest see on sine qua non iga kehtiva kindlustuslepingu puhul. ^*18 Õigussüsteemides, milles on kindlustushuvi printsiip realiseerunud, on see takistanud ostmast elu- või kahjukindlustuse lepinguid seoses võõraste (teiste) isikute elu ja varaga, et mitte anda kindlustusvõtjale stiimulit selle võõra isiku elu lõpetamiseks või vara hävitamiseks, saamaks kindlustushüvitist. Sellistes süsteemides nõuab seadus, et kindlustusvõtjal oleks kindlustushuvi seoses kindlustatava isiku või tema varaga, ja lepinguid, mille puhul selline huvi puudub, peetakse tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. ^*19

Omaette küsimus on, kes ja millisel hetkel peaks kindlustushuvi olemasolu või selle puudumise kindlaks tegema ja milline meetod oleks selleks sobilik. ^*20 Kindlustushuvi kindlakstegemine on problemaatiline, sest tihti ei ole keegi huvitatud kindlustushuvi tuvastamisest. Kui seadus ei sätesta ranget korda, kuidas ja millal tuleb kindlustushuvi tuvastada, ja kui seda ei tehta, siis ei ole otseselt kellelgi põhjust selle küsimusega tegeleda. Kui regulatsioon puuduks, siis võib kindlustusvõtja olla huvitatud eespool kirjeldatud „loteriipileti“ ostmisest, näiteks võiks kindlustada naabri auto ja loota, et sellega juhtub õnnetus. Kindlustusandjate jaoks on kindlustuslepingute sõlmimine äritegevus ja nad ei pruugi tunda huvi selle vastu, mis põhjustel isik kindlustuslepingut sõlmida soovib – kas teda kindlustatud esemega midagi seob või ei. Juhul kui kindlustusvõtja ei hakka ise kindlustusjuhtumi toimumisele kaasa aitama (nt pannes naabri auto põlema), ei tohiks sellise lepingu sõlmimine ka auto omanikku häirida. Seega siduvate reeglite puudumise korral puuduvad otsesed huvilised, kes kindlustushuvi põhimõtet ellu viivad, ja sellepärast võib see printsiip tasapisi kaduma minna. Idee tasandil kindlustushuvi printsiip ei toimi, vaid saab realiseeruda ainult juhul, kui kindlustusõiguse regulatsioon seda ühel või teisel viisil tagab. Nüüdisaegses õiguskirjanduses leitakse ka, et kindlustushuvi nõue (kindlustuslepingute puhul) tähendab seda, et kindlustusvõtjal/kindlustatud isikul peab see olema kindlustusjuhtumi toimumise ajal, kuid kindlustushuvi ei ole vajalik lepingu sõlmimise ajal. Seega kindlustuslepingu sõlmimisel ei ole kindlustushuvi määramine vajalik ning lisaks sellele ei ole see alati võimalik. ^*21 Sellega on kaugenetud esialgsest kindlustushuvi printsiibist, mis eeldas kindlustushuvi ka kindlustuslepingu sõlmimisel. Samas leiavad teised tänapäeva autorid, et iga kindlustusleping saab olla sõlmitud vaid kindlustushuvi olemasolu korral kindlustatud eseme vastu, mida soovitakse kindlustada. Täies ulatuses rakendatakse seda elukindlustuses. ^*22

Kindlustushuvi on olemas vaid sellel, kellele saavad tekkida negatiivsed majanduslikud tagajärjed kindlustusriski realiseerumisest. ^*23 Teisisõnu, kindlustuslepingu sõlmimise põhjuseks peaks olema soov maandada oma majanduslikke riske: sündmus, mille kohta kindlustusleping sõlmitakse, peaks olema kindlustusvõtja jaoks ebasoodne ja mittesoovitav, sest tooks (ilma kindlustuslepingu sõlmimiseta) kaasa negatiivsed tagajärjed. Näiteks isikule kuuluv maja häviks, tema auto varastataks või peaks üürnik üüritud korteri omanikule hüvitama tekitatud veekahju. Kindlustushuvi on olemas ka siis, kui kindlustatud isik saab kindlustatud eseme olemasolust finants- või muud kasu. Näiteks on mul huvi oma maja ja võib-olla ka ämma maja säilimise vastu, samas ei ole mul üldjuhul isiklikku huvi Viru hotelli säilimise vastu.

Selleks, et kindlustushuvi saaks saada kindlustuslepingu esemeks ja saaks õigusliku (kohtuliku) kaitse, on vaja täita teatavad tingimused: kindlustushuvi peaks olema varaline kasu, mis on rahaliselt hinnatav. Moraalseid, teaduslikke jne huvisid ei kindlustata. Kindlustushuvi võib põhineda mitte ainult juriidilisel seosel, vaid ka majanduslikul ja lihtsalt faktilisel: kindlustusvõtjateks võivad olla mitte ainult asja omanikud, vaid ka need, kes on kaotanud õigusliku seose selle asja/hüvega (nt müüja pärast seda, kui risk on läinud ostjale üle, kuivõrd kuni raha tasumiseni on ta siiski huvitatud asja säilimisest). Huvi võib olla ka tulevikus või tingimuslik, kindlustada saab ka nimetud / teada mitteolevad huvid, s.o sellised, mida kindlustuslepingu sõlmimisel on raske iseloomustada (merekindlustuses „ohutul saabumisel“). ^*24

Kindlustushuvi tuleneb seega kindlustusvõtja õiguslikust, majanduslikust või sotsiaalsest seosest kindlustatud esemega. Sellised seosed võivad autorite arvates kahjukindlustuses olla näiteks

– omandiõigus (nt on kindlustusvõtja kindlustatava auto omanik);

– kasutusleping (üürileping, rendileping, liisinguleping, frantsiisileping);

– laenuleping ja krediidileping (nt on hüpoteegipidaja huvitatud kinnisasja säilimisest);

– tasuta kasutamise leping (nt sõbra nõusolek kasutada pikemat aega tasuta tema autot);

– varaline vastutus, mis võib tuleneda eseme valdamisest, ümbertöötlemisest või kasutamisest;

– varakindlustuses ^*25 üldiselt kujutab kindlustushuvi endast varalist huvi kaitsta kindlustusvõtjat kahju tekkimise eest.

Seega, kindlustushuvi on vaid sellel, kellele saavad tekkida negatiivsed majanduslikud tagajärjed kindlustusriski realiseerumisest. ^*26

Teisiti on olukord elukindlustuses ^*27 , kus kindlustushuvi ei saa olla korrelatsioonis kindlustuslepingu esemega. Seda eelkõige seetõttu, et inimese elu ei ole hinnatav, seda saab kindlustada igas summas, mida kindlustusvõtja saab oma majanduslikus seisus lubada ja milles kindlustusandja on valmis kindlustuslepingut sõlmima. Elukindlustuses eksisteerib kindlustushuvi, kui kindlustusvõtja on huvitatud, et kindlustatud isiku elu jätkuks, s.o kindlustatud isiku surm tooks kaasa rahalise kahju. Elukindlustuses saab kindlustushuvist rääkida näiteks laenuandja poolt vaadates selliselt, et tal on huvi kindlustatud isiku elusoleku vastu, et saada tagasi antud laen. Ka elukindlustus eeldab seega õigusliku, majandusliku või sotsiaalse seose olemasolu. Lihtsamad näited on olukorrad, kus isik kindlustab ise enda elu, määrates soodustatud isikuks ülalpeetavad, pereliikmed, abikaasa või elukaaslase. Seega elukindlustuse korral on kindlustusvõtja kindlustushuvi:

a)    huvi, mis põhineb mõistlikul rahalise eelise ootusel seoses inimese jätkuva elu ja tervisliku seisundiga ning sellest tulenevalt kahjuga selle isiku võimaliku surma või tervise halvenemise tõttu;

b)    huvi, mis põhineb lähedussuhetel (sugulussuhted, abielu, kooselu jne).

Õiguskirjanduses on arutletud selle üle, milline perekondlik seos oleks piisav, et elukindlustuslepingu sõlmimiseks esineks kindlustushuvi. Enamik autoreid peab piisavaks seost abikaasa, lapse ja teatud juhul ka õe-venna elu kindlustamiseks, aga kaugem perekondlik seos (nt lapselaps, ämm, vennapoeg) ei peaks autorite arvates olema piisav. ^*28

3. Kindlustushuvi printsiibi realiseerumine Eesti õiguses

Eesti õiguses reguleerib kindlustushuvi VÕS § 478 lõige 1, mille kohaselt on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu. See säte asetseb VÕS 24. peatüki „Kahjukindlustus“ 1. jao 1. jaotises. Seega normi asetsemisest tulenevalt võib esitada küsimuse, kas seadusandja on sidunud kindlustushuvi vaid kahjukindlustusega. Autorid leiavad, et kindlustushuvi printsiip eksisteerib võlaõiguses ka elukindlustusega seoses (vt edaspidi).

Kindlustushuvi reguleerivale VÕS § 478 lõikele 1 järgnevad sätted reguleerivad aga olukorda, kus kindlustushuvi puudub. Kui kindlustushuvi ei ole kindlustuskaitse algul olemas või kui tulevase kindlustusriski kindlustamisel kindlustushuvi ei teki, vabaneb kindlustusvõtja kindlustusmakse tasumise kohustusest. Kindlustusandja võib sel juhul nõuda kindlustusvõtjalt mõistlike asjaajamiskulude hüvitamist (lg 2). Kui kindlustushuvi lõpeb pärast kindlustuskaitse algust, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele, mida ta oleks saanud nõuda, kui kindlustus oleks võetud üksnes selle ajani, millal kindlustusandja sai teada kindlustushuvi lõppemisest (lg 3). Kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest (lg 4).

Samuti on kindlustushuvi mainitud liikluskindlustuse seaduses ^*29 , mille § 13 kohaselt lepingu võib kindlustusvõtjana sõlmida iga isik, kellel on kindlustushuvi. Kindlustusandja on kohustatud lepingu sõlmima, kui kindlustusvõtja on kindlustuskohustusega isik või kindlustusvõtjal on kindlustushuvi sõiduki kindlustamiseks.

Kindlustushuvist on juttu ka kindlustustegevuse seaduses ^*30 (KindlTS). Näiteks peab kindlustusandja ^*31 § 221 lõike 1 kohaselt enne kindlustuslepingu sõlmimist selgitama kliendi antud teabe põhjal välja tema kindlustushuvi ja nõudmised kindlustuslepingule ning soovitama enda pakutavate kindlustuslepingute hulgast kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele kõige paremini vastavat kindlustuslepingut. ^*32 Juhul kui kindlustusvõtjat esindab kindlustusmaakler, siis KindlTS § 174 lõige 1 seab maaklerile kohustuse välja selgitada kliendi huvidele ja nõudmistele vastav kindlustushuvi. Sealjuures on KindlTS § 177 kohaselt tegemist maakleri hoolsuskohustusega. ^*33 Kindlustusmaakler peab kliendi kindlustushuvi välja selgitama iga kord enne kindlustuslepingu sõlmimist ja vajadusel ka kindlustuslepingu muutmisel ning soovitama kliendile vaid kindlustuslepingut, mis vastab kõige paremini selle kindlustushuvile ja nõudmistele (KindlTS § 192 lg 2). ^*34

Seaduste (VÕS vs. KindlTS) tekstis kasutab seadusandja kindlustushuvi mõistet ebaühtlaselt ja teises tähenduses, kui see on ajalooliselt kindlustusõiguse printsiibina tekkinud. Kindlustustegevuse seaduses on „kindlustushuvi“ kasutatud pigem tähenduses, milline on kliendi konkreetne vajadus, näiteks kas ta soovib oma maja kindlustada ainult tulekahju vastu või on tal vaja (huvi) kindlustada ka veekahjude või varguse suhtes jne. Samuti võib kindlustustegevuse seaduse mõistes kindlustushuvi väljaselgitamist mõista kui protsessi, mille kindlustusandja või kindlustusmaakler peavad läbima enne kindlustuslepingu sõlmimist/vahendamist.

VÕS kindlustushuvi regulatsioon kaitseb kindlustusvõtjat selle eest, et ta ei peaks maksma alusetuid kindlustusmakseid asja kindlustamise eest, mille vastu tal huvi ei ole. Traditsioonilise kindlustushuvi eesmärgiga (takistada loteriid kindlustuspoliisidega) ei ole sellel regulatsioonil otsest seost. Pigem reguleerib VÕS § 478 olukorda, kus isiku huvi mingit eset kindlustada on kas ära langenud või selgub hiljem, et seda huvi kunagi ei olnudki, ja isik ei soovi enam kindlustusmakset tasuda. Sättest nähtuvalt on kindlustushuvi puudumise ainsaks tagajärjeks, et kindlustusvõtja vabaneb kindlustusmakse maksmise kohustusest.

Lähemal kindlustushuvi printsiibile näib olevat liikluskindlustuse seadus, mille § 13 lõige 1 sätestab otseselt, et lepingu võib kindlustusvõtjana sõlmida iga isik, kellel on kindlustushuvi, ning lõike 2 kohaselt on kindlustusandja kohustatud kindlustushuvi olemasolu korral lepingu sõlmima. Samas jääb ka sellest sättest hämaraks, mis on kindlustushuvi ja millised on selle puudumise tagajärjed. Kes ja millise meetodiga peaks kindlustushuvi olemasolu või puudumise kindlaks tegema? Kas sellest piisab, kui isik kinnitab, et tahab sõbra auto valdaja vastutust kindlustada ning tema kindlustushuvi on olemas ja seisneb selles, et ta võib ka mõnikord tema autot laenata? Kui lepingu sõlmib isik, kellel tegelikult ei ole kindlustushuvi, kas leping on selle tõttu tühine? Neile küsimustele seadus vastust ei anna.

Printsiibis peaks kindlustushuvi puudumine kaasa tooma konkreetse tagajärjena näiteks selle, et kindlustusandja keeldub lepingu sõlmimisest või põhjustab kindlustushuvi puudumine sõlmitud kindlustuslepingu tühisuse, millest mõlemad lepingupooled selgelt aru saavad. Sellisena aitaks kindlustushuvi printsiip tagada, et kindlustuslepinguid ei sõlmitaks loterii põhimõttel. Autorid leiavad, et juhul, kui kumbagi tagajärge ei ole seaduses otseselt sätestatud, ei saa lepingu tühisust kuidagi ainuüksi printsiibi olemasolust tuletada. Seega Eesti õiguses ei too kindlustushuvi puudumine kaasa kindlustuslepingu tühisust.

Kindlustushuvi puudumisele on õiguslikud tagajärjed sätestatud kaudselt elukindlustuslepinguga seoses, mille puhul sätestab VÕS piirangu, et elukindlustusleping kolmanda isiku surma puhuks kehtib üksnes siis, kui kolmas isik lepinguga kirjalikult nõustub (VÕS § 533 lg 1). Selle sättega on välistatud, et isiku elu satuks potentsiaalsesse ohtu, sest tekib tema enda teadmise ja nõusolekuta mingi hulk inimesi, kes saaksid tema surma puhul kindlustusandjalt rahasumma.

Autorite arvates peaks VÕS § 478 lõike 1 kindlustushuvi esmalt paigutama kindlustuslepingu üldsätete juurde ja lähtuda tuleks samadest reeglitest, sõltumata kindlustusliigist. Samuti peaks täpsustama, millised on kindlustushuvi puudumise tagajärjed lepingu kehtivusele ja kindlustusandja täitmiskohustusele kindlustusjuhtumi toimumise korral.

4. Kahjukindlustuse normide tõlgendusvõimalus

Kahjukindlustuse norme süsteemselt ja sihipäraselt tõlgendades võib ka väita, et kindlustushuvi printsiip on Eesti õiguses siiski realiseerunud, aga teiste normide kaudu. Nimelt sätestab VÕS § 476 lõige 1: „Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju […]“ (autorite rõhutus). Nii võiks pakkuda välja lähenemise, et kahjukindlustuse puhul ei ole vaja eraldi tuvastada kindlustushuvi, sest juhul, kui isikule ei teki kahju (s.t sisuliselt tal puudus kindlustushuvi), ei ole tal ka võimalik saada kindlustushüvitist.

Kahjukindlustuse puhul tuleb tähele panna, millist tähendust konkreetsel juhul silmas peetakse. Kindlustust saab liigitada mitmeti. KindlTS § 2 lõike 2 kohaselt jaguneb kindlustustegevus elukindlustuseks, kahjukindlustuseks ja edasikindlustuseks. Seega laias mõttes kahjukindlustus on kõik see, mis ei ole elukindlustus või edasikindlustus. KindlTS § 12 lõike 1 kohaselt on omakorda kahjukindlustuse liikideks mh õnnetusjuhtumikindlustus, tulekindlustus ja loodusjõudude kindlustus, muu varakindlustus, aga ka tsiviilvastutuskindlustus jne. Teistsugust kindlustuse liigitust kasutab võlaõigusseadus, mille kindlustuslepingut reguleeriv 4. osa jaguneb peatükkideks: üldosa, kahjukindlustus, elukindlustus, õnnetusjuhtumikindlustus ja ravikindlustus. Õigusteoorias viitab „kahjukindlustus“ kitsamas mõttes ainult eristusele kahjukindlustus (kindlustusandja peab hüvitama ainult konkreetselt tekkinud kahju) vs. summakindlustus (kindlustusandja peab maksma teatava sündmuse saabumisel kindla rahasumma, olenemata sellest, kas ja millises summas kahju tekkis).

Liigitus ja vastavad peatükid VÕS-s saaksid olla süsteemsemad. Seaduse süstemaatiline tõlgendamine ei vii tihti edasi, sest mingi normi paiknemine näiteks 24. peatükis „Kahjukindlustus“ ei anna vastust küsimusele, kas selle normi paigutamisega just 24. peatükki on soovitud välistada sätete kohaldumine teiste kindlustusliikide (summakindlustuse?) puhul ja kui, siis mida ja millise liigituse alusel on mõeldud.

Professor Janno Lahe on toonud välja järgmise: „Enamlevinult eristatakse kindlustuse liikidena kahjukindlustust ja summakindlustust. […] Kahju- ja summakindlustuse põhimõttelise erinevuse kohta võib tuua järgmise näite: kui pianist soovib kindlustada oma paremat kätt, siis võib kindlustuslepingu sisuks olla, et käega juhtuva õnnetuse korral hüvitab kindlustusandja talle õnnetuse tõttu tekkinud kahju. Samas võivad pooled kokku leppida ka selliselt, et käega toimuva õnnetuse korral maksab kindlustusandja pianistile konkreetse varem kokkulepitud rahasumma (sõltumata tegelikult tekkinud kahju suurusest). Esimesel juhul on tegemist kahjukindlustusega, teisel juhul aga summakindlustusega.“ ^*35

Eesti õigus mõistet „summakindlustus“ ei kasuta. Samas eristab VÕS § 422 („Kindlustuslepingu mõiste“) olukordi, kas kindlustusandja peab hüvitama kahju või maksma kokkulepitud rahasumma. VÕS § 476 lõige 1 sätestab aga, et kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumise korral vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Definitsiooni järgi välistab seega VÕS § 476 lõige 1 sama seaduse 24. peatüki kohaldamise summakindlustuse lepingutele (mille kohaselt peab kindlustusandja maksma teatava sündmuse saabumisel kindla rahasumma, olenemata sellest, kas ja millises summas kahju tekkis).

Piirangud, mis on sätestatud VÕS 24. peatükis (nt VÕS § 477), kehtivadki autorite arvates ainult kahjukindlustusele selle kitsas mõttes, s.t selliste lepingute suhtes, milles on selgelt kokku lepitud, et kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi korral hüvitama üksnes kahju, mis on tekkinud konkreetsele lepingus määratud isikule.

Autorid leiavad, et kuigi VÕS § 476 lõike 1 kaudu saab kaudselt tuletada kindlustushuvi printsiibi, siis jääb see seos kaugeks. Pigem on VÕS § 476 lõikel 1 siiski defineeriv roll ja eelduslikult ei ole seadusandja pidanud seda kindlustushuvi printsiibi väljundiks.

5. Kindlustushuvi printsiip kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamisel

Esmapilgul kõige selgemini väljendub kindlustushuvi printsiip Eesti õiguses VÕS § 463 lõikes 3 ^*36 , mille kohaselt „kindlustusandja peab oma kohustuse kindlustusvõtjale täitma üksnes juhul, kui viimane tõendab, et kolmas isik andis kindlustuslepingu sõlmimiseks nõusoleku“. VÕS § 463 lõigete 1 ja 3 kohaselt on kolmanda isiku nõusolekut vaja alati, kui on kindlustatud kolmanda isikuga seotud kindlustusriski. Esmapilgul on tegemist normiga, mis välistab 100% nn loteriiriski kindlustamise, kuigi äraspidisel viisil: kindlustusvõtja võib kolmanda isikuga seotud kindlustusriski kindlustada, s.t kindlustuslepingu sõlmida ja see on kehtiv, aga ilma selle isiku nõusolekuta (kusjuures pole täpsustatud, millal ja millises vormis see peab olema antud ^*37 ) ei pea kindlustusandja hüvitist maksma. Nimetatud sättest saab teha järelduse, et seadusandja eesmärk ei ole tuua kaasa kindlustushuvita kindlustuslepingu tühisust, vaid kindlustushuvita lepingu tagajärjeks on kindlustusvõtja kindlustusmakse tasumise kohustusest vabastamine (VÕS § 478 lg 2) ja seeläbi lepingu lõpetamine (VÕS § 457 ja 458) või siis lepingu kehtivuse korral kindlustusandja hüvitise maksmisest vabastamine, kui kindlustatud isiku nõusolek puudub. Seega on isikliku kindlustushuvita kindlustuslepingute puhul tegemist alati kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamisega. Teisisõnu võib väita, et just VÕS § 463 kaudu realiseerub Eesti õiguses lõplikult kindlustushuvi printsiip.

Kõnealuse normi eesmärgiks näib olevat kindlustusandja kaitsmine selliste nõuete eest, mille esitavad n-ö loteriipileti ostjad. Kui mina kindlustan Viru hotelli ja see läheb põlema, siis kindlustusandja võib keelduda hüvitise maksmisest, kui mul ei ole ette näidata Viru hotelli omaniku nõusolekut kindlustuslepingu sõlmimiseks. Sellisel juhul tekib küsimus, millise riski maandamise eest võttis kindlustusandja kindlustusmakseid ja kuidas selle makse tasumist saaks õiguslikult põhjendada. Teisest küljest toob kindlustatud isiku poolt pärast kindlustusjuhtumi toimumist antud heakskiit kaasa hüvitise maksmise kindlustusandja poolt.

6. Aktuaalsed kindlustussektori probleemid seoses kindlustushuviga

Praktikas on 2018. aastal tekitanud õiguslikku poleemikat olukorrad, kus kolmandad isikud sõlmivad teiste isikute huvides kindlustuslepinguid. Sellised lepingud on otseses seoses kindlustushuviga, sest mõnikord on nendes lepingutes näiteks hüvitise saajaks kindlustusvõtja ise ^*38 , olemata enam asja omanik ega ka kindlustatud isik, ja seega saab esitada küsimuse, kas tegemist pole loteriielemendiga kindlustuslepingutega. Autorite teada valmistab Finantsinspektsioon ette kindlustussektorile märgukirja kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamise kohta. Alljärgnevalt kirjeldavad autorid kolme suurima kindlustatud isikute arvuga analoogset näidet Eesti kindlustusturul.

a.    If P&C Insurance AS ja AS Tallink on sõlminud kindlustusandja ja kindlustusvõtjana kindlustuslepingu ^*39 (piletikindlustus), millega saab katta reisija kui kindlustatud isiku riskid seoses reisi ärajäämisega näiteks sellepärast, et kindlustatud isik või temaga kaasa reisiv pereliige haigestub ootamatult või saab kehavigastusi ega saa seetõttu laevareisile minna või näiteks kindlustatud isiku kodu sai ootamatult ja äkiliselt kahjustada ja kindlustatu kohalolek on hädavajalik. Selle näite puhul ei tegutse AS Tallink If P&C Insurance AS agendina, samas iga kord võetakse reisijalt (kindlustatud isik) sellise piletikindlustuse eest selle valimise korral eraldi tasu. Niisuguse õigusliku lahenduse puhul saab esitada küsimuse, kas AS-l Tallink eksisteeris kindlustushuvi kindlustuslepingu sõlmimise ajal. Kas AS Tallink võis/võib reisijate eest sellise kindlustuslepingu sõlmida?

b.    Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal pakub koostöös elektroonikakaupade müüjaga Euronics kindlustuslepingut ^*40 , kus müüja ise on kindlustusvõtjaks elektroonikatoodete hävimise võimalikkuse riski ja garantiiriskiga seoses. Selline kindlustusleping kehtib edasi pärast lõpptarbijale müüki, kes saab eseme ostmisel valida, kas ta soovib sellist kindlustuskaitset või mitte. Kindlustuslepingu kulu tasub lõpptarbija. Ka selle näite puhul saab tõstatada küsimuse kindlustushuvi olemasolu kohta ja küsimuse, kas elektroonikakaupade müüja saab lõpptarbija eest selliselt kindlustuslepingu sõlmida.

c.     Mitmedki pangad pakuvad koos krediitkaardiga tasuta reisikindlustust, s.o tegemist on olukorraga, kus pank sõlmib kindlustusandjaga reisikindlustuse lepingu ja kindlustatud isikuteks on panga krediitkaardi teenust kasutavad isikud. ^*41 Selline reisikindlustusteenus ei ole tegelikkuses tasuta – selle saamise eeldus on krediitkaardi teenuse tarbimine, s.o sisuliselt sisaldub kindlustusmakse tasus muu teenuse eest. Selle näite puhul saab esitada küsimuse, milline on panga kindlustushuvi krediitkaardi kasutaja elu, tervise ning vara suhtes (mida katab reisikindlustusleping). Kas pank võis/võib krediitkaardi teenuse tarbija eest sellise kindlustuslepingu sõlmida?

Nimetatud kolm näidet tekitavad esmalt küsimuse kindlustushuvi olemasolu kohta kindlustuslepingu sõlmimisel. Milles väljendub kindlustushuvi? Kas selliste kindlustuslepingute sõlmimise eesmärk ei ole mitte vältida kindlustusandja poolt enne lepingu sõlmimist informeerimise kohustust (kuivõrd kindlustatud isiku ees kindlustusandjal selline kohustus puudub)? Kas tegemist pole mitte kindlustusvahenduse sätetest möödaminekuga? Kas niisugused lepingud sisaldavad loteriielementi ja kas see on lubatav?

Autorid leiavad, et eelkirjeldatud näited on legaalsed ning nimetatud juhtudel ei ole kõrvale kaldutud kindlustushuvi printsiibist, võlaõigusseaduse kindlustusvõtja huvide kaitsest ega ka kindlustusvahenduse sätetest. VÕS normide ebamäärasuse tõttu ei saa eitada nimetatud kindlustusvõtjate kindlustushuvi seoses näiteks sooviga, et nende kliendid oleksid õnnelikud ja hästi teenindatud. Kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamisel saab nõusoleku kindlustuslepingu sõlmimiseks anda nii suuliselt kui ka näiteks vaikimisi, sealjuures võib selline tahteavaldus olla antud nõusolekuna ja ka tagantjärele (pärast kindlustusjuhtumi toimumist) heakskiiduna (TsÜS ^*42 § 111 lg 1). Seega kindlustuslepingu kehtivuse korral (kindlustusmaksete tasumisel kindlustusvõtja poolt) saab kindlustatud isik VÕS § 463 lõike 1 alusel nõuda kindlustusandjalt täitmist, olles enne lepingu sõlmimise kindlustusvõtja poolt heaks kiitnud. Samuti ei saa väita, et oleks välditud lepingueelset teavitamiskohustust: olukorras, kus kindlustatud isik kiidab kolmanda isiku kindlustusriski põhimõttel sõlmitud kindlustuslepingu heaks, on ta nõustunud, et vajaliku teabe sai kindlustusvõtja. Ka ei ole selliste lahenduste puhul tegemist varjatud vahendustegevusega, sest kindlustusvõtjad ei ole neis õigussuhetes vahendajad. Pigem peaks kaaluma selliste arvukate Eesti kindlustusturul eksisteerivate lahenduste tõttu, kas ei peaks võlaõigusseaduses sätestama grupikindlustuse ^*43 , mis on olemas nii mõneski Euroopa riigis ning mis muudaks sellised kindlustuslahendused õiguslikult selgepiirilisemaks. Kuigi artikli autoritele ei ole teada eelkirjeldatud kindlustuslepingute (If P&C Insurance AS ja AS Tallink, Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaal ja Euronics jne) kindlustusmaksete asjaolud, on ka nende puhul eelduslikult tegemist mastaabisäästuga, s.o sellise variandi puhul tuleb lõpphind kindlustatud isikutele soodsam, kui nad sõlmiksid ise kindlustusvõtjatena eraldi kindlustuslepingud.

Autorid astuvad eelkirjeldatud aktuaalsetest kindlustushuvi näidetest veel sammu edasi ja tõstatavad küsimuse kindlustushuvi ja loteriielemendi kohta esitajapoliisi korral. Õiguskirjanduses tuuakse välja, et VÕS § 434 lõike 2 punkt 1 näeb napis sõnastuses ette ka kindlustusandja võimaluse kasutada esitajapoliisi. Esitajapoliisi puhul saab kindlustusandja kalduda kõrvale imperatiivsest nõudest sätestada poliisil kindlustusvõtja ning kindlustatud isiku nimi ja aadress (VÕS § 434 lg 2). Esitajapoliis on ajalooliselt seotud eelkõige veosekindlustusega, kus veosekindlustuspoliisi oli võimalik vabalt edasi anda, kui poliisil ei olnud sätestatud teisiti, ja hüvitise sai isik, kellel oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal veose suhtes kindlustushuvi (ingl Insurable Interest Clause). Ei saa eitada võimalust, et kindlustusandjad võiksid esitajapoliisi kasutada võlaõigusseaduse napist regulatsioonist tulenevalt ka tarbijasuhetes mistahes kindlustuslepingute puhul. Näiteks saaks kindlustusandjad leppida kokku mobiiltelefonide või televiisorite tootjaga, et esitajapoliis lisatakse kohe tootmise järel pakendisse ja seadme ostja saab kindlustuslepingu koos seadmega. ^*44 Kuidas on sellisel juhul tagatud kindlustushuvi tuvastamine kindlustuslepingu sõlmimise ajal (esitajapoliisi väljastamise ajal)? Kuidas välistatakse sellisel juhul loteriielement, kui esitajapoliisi omanik ja asja omanik (kindlustatud isik) võivad olla eri isikud? Selles näites ei kindlustata kolmanda isiku kindlustusriski. Tegemist võib olla sisuliselt loteriiga, kus kindlustatud esemega mitte mingit seost omav esitajapoliisi omanik saab kindlustusjuhtumist otsest majanduslikku kasu.

7. Kokkuvõte

Kindlustushuvi põhimõte kasvas ajalooliselt välja vajadusest eristada kindlustust loteriist. Ilma kindlustushuvi olemasolu nõudeta saaksid isikud sõlmida kindlustuslepinguid selliste riskide kindlustamiseks, mis ei ole nendega kuidagi seotud (kuninga surm, naabri maja põleng, tuttava auto vargus) ja kindlustuspoliis oleks sisuliselt loteriipilet: kui saabub teatav sündmus, saab isik kokkulepitud rahasumma. Sellist olukorda välistava kindlustushuvi sisuks peaks olema, et isikul on isiklik huvi kindlustusjuhtumit ära hoida põhjusel, et tal tekiks otsene või kaudne kahju või muu ebasoovitav tagajärg. Juhul kui isikud võiksid sõlmida kindlustuslepinguid loterii põhimõttel, tekib potentsiaalne risk, et isikute huvi kindlustusjuhtumi suhtes on vastupidine, s.t mitte naabri maja põlengut ära hoida, vaid just seda esile kutsuda. Selliste ilmingute vältimiseks on eri õigussüsteemides kehtestatud nõue, et kindlustuslepingu saab sõlmida ainult isik, kellel on kindlustusjuhtumi ärahoidmise vastu huvi ehk teisisõnu kindlustushuvi. Tänapäeval diskuteeritakse õiguskirjanduses, kas kindlustushuvil on enam kohta 21. sajandi kindlustusõiguses. ^*45

Eesti õiguses on kindlustushuvi kaudselt realiseerunud elukindlustuslepingute sõlmimisel (lepingu kehtivuseks on vajalik isiku nõusolek, kelle surm on kindlustusjuhtumiks) ja liikluskindlustuse lepingute sõlmimisel. Kahjukindlustuse puhul selle kitsas mõttes (kindlustusandja hüvitab ainult tekkinud kahju, mida reguleerib VÕS 24. ptk) võib välistada loteriiriski teoreetiliselt VÕS § 476, mille kohaselt peab kindlustusandja hüvitama ainult kindlustatud isikule tekkinud kahju.

Kindlustushuvi printsiibi mõte ei peaks olema kindlustusvõtja karistamine lepingu sõlmimise eest, sest kindlustusvõtjal ei pea olema spetsiifilisi õigusteadmisi. Põhimõtteliselt on poliitiline otsus, kas ühiskonnas on vaja takistada loterii põhimõttel kindlustuslepingute sõlmimist või mitte, aga tulemuse sõnastamine peaks olema oluliselt selgem kui praegu. Kui seadusandja ei pea seda ühiskonnas märkimisväärseks riskiks, siis ei pea kindlustushuvi olemasolu nõudma ehk teisisõnu võib lubada igaühel näiteks Viru hotelli kindlustada ega ole vaja kindlustushuvi printsiipi seaduse teksti kirjutada. Kui seadusandja ei pea kindlustushuvita lepingute sõlmimist õigeks ja näeb selles ohtu (see, kellel on põlengust võimalik saada kasu, võib hakata põlenguid ise esile kutsuma), siis tuleks selgelt ette näha normid, mis takistavad selliste lepingute sõlmimist. Kindlustushuvi printsiip ei tohiks hakata kahjustama õiguskindluse printsiipi ja lubamatuks tuleks pidada tulemust, kus seaduse regulatsioon muudaks juba sõlmitud lepingud tühiseks või annaks kindlustusandjale (ebaselge) aluse hüvitamisest keelduda.

Praegu kehtiv seadus annab mitu tõlgendamisvõimalust ega anna selget vastust küsimusele, kas seadusandja on soovinud kindlustushuvi printsiipi Eesti õiguses realiseerida või mitte. Autorite arvates oleks kõigi turuosaliste huvides, kui seadusandja täpsemalt sõnastaks:

–     kas kindlustushuvi olemasolu on kindlustuslepingu sõlmimiseks vajalik või ei;

–     kui jah, siis mida konkreetselt kindlustushuvi all silmas peetakse ja kuidas seda kindlaks teha – kas kindlustusvõtjale peab kindlustusjuhtumist tulenema otsene varaline kahju või piisab ka kaudsemast seosest, nt mul oleks kahju (kurb), kui mu naabri/õe ilus auto ära varastatakse;

–     võlaõigusseaduse ja kindlustustegevuse seaduse kindlustushuvi mõiste erinevuse, sest nende seaduste teksti järgi ei ole tegemist sünonüümidega.

Ilma nende küsimuste lahendamiseta on kindlustushuvi printsiip meie õigussüsteemis üsna hägune ja on kaudselt sätestatud ainult elukindlustuslepingute sõlmimise kohta. Muude kindlustuslepingute puhul ei ole see printsiip selgelt Eesti õiguses realiseerunud ja kehtib pigem lepinguvabaduse printsiip. Kindlustushuvi printsiipi tundes võib mõnest sättest selle printsiibi algeid leida, aga ilma konkreetsete õiguslike tagajärgede sätestamiseta jääb regulatsioon ikkagi poolikuks. Nii ongi see praktikas jäänud reeglina kindlustusandjate enda otsustada, kas ja milliseid lepinguid nad on nõus sõlmima ning kas nad koguvad lepingu sõlmimisel kindlustushuvi kohta infot ja teevad sellega seoses mingeid järeldusi või otsuseid kindlustuslepingu sõlmimise kohta.

Märkused:

^*1 J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. Juura 2018, lk 18–19.

^*2 See printsiip sõnastati esimest korda 1766. aastal Inglismaal kohtuasjas Carter vs. Boehm. Andmed, mille põhjal arvutatakse võimalik kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosus, on enamikul juhtudel teada ainult kindlustus­võtjale. Kindlustusandja usaldab kindlustusvõtja väiteid kindlalt eeldades, et kindlustusvõtja ei varja mitte mingeid temale teadaolevaid asjaolusid, mis võiksid eksitada kindlustusandjat ja panna viimast uskuma, et neid asjaolusid ei ole olemas. Suurim usaldus keelab ühel poolel varjata ainult temale teadaolevaid asjaolusid, kui tehingusse on kaasatud teine pool, kasutades ära teist poolt, kes arvab, et asjaolud on teised. Vt В. Белых, И. Кривошеев. Страховое право. Москва 2001, lk 89; vt ka Võlaõigusseadus (VÕS), § 440 lg 1. – RT I 2001, 81, 487; RT I, 30.12.2017, 3.

^*3 VÕS § 478 lg 1.

^*4 VÕS § 476 lg 1.

^*5 Kindlustusjuhtumiks saab olla vaid selline sündmus, mis toimus kindlustusriski realiseerumise tõttu. Seega tuleb igal üksikjuhul hinnata põhjusliku seose olemasolu tekkinud kahju ja kindlustatud riski realiseerumise vahel (kahju võis tekkida ka ju mittekindlustatud ohu realiseerumise tulemusena – nt juhul, kui kindlustusvõtja kindlustab hoone tulekahju­riski suhtes, kuid tormi ajal toimub hoonesse sissemurdmine, mille käigus varas süütab hoone ja hoone saab kahjustada nii tormi, vihma, tulekahju kui ka tulekustutusvee tõttu). Sellega seondub ka lähima põhjusliku seose printsiipkindlustuses (lad causa proxima), mille kohaselt juhtumi käsitlemisel tuleb hinnata, milline on kahju tekitanud sündmusega lähimas põhjuslikus seoses olev sündmus. Vt J. Lahe ja O.‑J. Luik (viide 1), lk 85.

^*6 Actio directa printsiip on tekkinud vastukaaluks arusaamale, et otsene kahjunõue kahju tekitaja kindlustusandja vastu ei ole lubatud, sest see ei oleks vastavuses lepinguliste suhete põhimõttega. Praegu peetakse actio directa printsiipi enamikus Kontinentaal-Euroopa riikides kohustusliku vastutuskindlustuse (eriti liiklus­kindlustuse) puhul loomulikuks. Vt P. Wahlgren. Tort Liability and Insurance. Stockholm University Law Faculty 2001; vt ka VÕS § 521 lg 1.

^*7 VÕS § 486 lg 1.

^*8 Täpsemalt vt O.-J. Luik, K. Saar. Kindlustusvõtja kindlustusjuhtumijärgsed kohustused varakindlustuses. – Juridica 2017/9, 2. ptk „Kahju vähendamise kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel“, lk 610–612. Vt ka VÕS § 488 lg 1.

^*9 VÕS § 492 lg 1.

^*10 J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 15.

^*11 J. Davey. The reform of gambling and the future of insurance law. – Legal Studies 2004 (24) 4, lk 507. Arvutivõrgus:[Link] .x.

^*12 Vt nt M. Munawar Khan. Comparative Analysis of Islamic and Prevailing Insurance Practices. – International Journal of Business and Social Science 2011 (2) 10. Islami kindlustuses (ar takaful, tuleneb sõnast „koostöö“) lahendatakse õnnemängu vältimine järgmiselt: kindlustusseltsi liikmed/kindlustusvõtjad maksavad makseid, mida hoitakse kindlustusandja üksik­kontodel iga kindlustusvõtja kohta eraldi. Vajadusel need summad investeeritakse. Kindlustuslepinguga lepivad kindlustusvõtjad kokku, et kui mõni neist saab kahju (saabub kindlustus­juhtum), siis tehakse iga kindlustusvõtja kontolt võrdeline annetus/kingitus, et hüvitada kahju saanud kindlustus­võtjale tekkinud kahju. Seega kinkimise kaudu välditakse Lääne kindlustussüsteemis eksisteerivat hasart­mängu elementi. Eeltoodu kohta täpsemalt vt M. Hania. Takaful: An innovative approach to insurance and Islamic finance. – University of Pennsylvania Journal of International Law 2011 (32) 4. Arvutivõrgus:[Link] lL.1133(2011).pdf.

^*13 G. I. Salzman. Insurable Interest in Life Insurance. – Insurance Law Journal, September 1965 (512), lk 518.

^*14 G. Meggitt. Insurable Interest – The Doctrine That Would Not Die. – Legal Studies 2015 (35) 2, lk 280. Arvutivõrgus:[Link] .

^*15 Tõlkes ’merekindlustuse seadus’ ja ’elukindlustuse seadus’. Elukindlustuse seadus on tuntud ka kui Gambling Act 1774. Seadused takistasid mere- ja elukindlustussüsteemi kuritarvitamist, et vältida hasart­mänguks muutumist. Vt täpsemalt R. Merkin. Gambling by insurance – A study of the life assurance act 1774. – Common Law World Review 1980 (9) 3, lk 331–363.

^*16 Y. O. M. Nyampong. Insuring the Air Transport Industry Against Aviation War and Terrorism Risks and Allied Perils: Issues and Options in a Post-September 11, 2001. Springer 2013, p 2.3.2.

^*17 W. T. Vukowich. Insurable Interest: When It Must Exist in Property and Life Insurance. – Willamette Law Journal 1971 (7) 12, lk 6–7.

^*18 B. McDowell. Insurable Interest in Property Revisited. – Capital University Law Review 1988 (17), lk 165.

^*19 J. Loshin. Insurance Law’s Hapless Busybody: A Case against the Insurable Interest Requirement. – The Yale Law Journal 2007 (117) 3, lk 474.

^*20 Kindlustushuvi printsiibi kriitikat vt samas, lk 474–509.

^*21 Т. В. Степанова. Страховое право Украины. Одесса 2014, lk 40.

^*22 А. П. Архипов, А.С. Адонин. Страховое дело. Москва 2008, lk 101.

^*23 И. Молчанова. Страховой интерес в договоре имущественного страхования. – Государство и право. Юридические науки 2013/3, lk 122.

^*24 В. И. Серебровский. Страхование. Arvutivõrgus: [Link] .

^*25 Vt ka М. Я. Шиминова. Возмещение убытков по договорам имущественного страхования (по материалам судебно-арбитражной практики). – Вопросы экономики и права 2013/2, lk 15.

^*26 И. Молчанова (viide 23), lk 122.

^*27 Autorid peavad siin summakindlustuse alla kuuluvaks ka õnnetusjuhtumikindlustust.

^*28 D. Daukauntaite. Is a family relationship alone enough to create insurable interest in the life of the other. – International Journal of Baltic Law 2004 (1) 2, lk 35–55.

^*29 RT I, 11.04.2014, 1; 04.07.2017, 6.

^*30 RT I, 07.07.2015, 1; 30.12.2017, 3.

^*31 Vt ka Finantsinspektsiooni soovituslikku juhendit „Nõuded kindlustuslepingu kohta teabe esitamisele“. Arvutivõrgus:[Link] .

^*32 Vt ka Eesti Kindlustusseltside Liidu „Kindlustusteenuse hea tava“. Arvutivõrgus: [Link] .

^*33 KindlTS § 186 lg 2 p 2 kohustab kindlustusmaaklerit mh kehtestama sise-eeskirjadega kliendi kindlustushuvi välja­selgitamise korra.

^*34 Finantsinspektsiooni soovituslik juhend „Nõuded kindlustusvahendusega tegelemiseks“ sätestab järgmised nõuded kindlustushuvi väljaselgitamiseks: „6.1. Kliendi kindlustushuvi väljaselgitamiseks kindlustusvahendaja muu hulgas vähemalt: 6.1.1. selgitab nõustamistegevuses välja, milliste riskide vastu klient kindlustada soovib; 6.1.2. küsib kliendilt soovitava kindlustuskaitse ulatust ja kliendile sobivat omavastutuse määra; 6.1.3. selgitab kliendi antud teabe alusel välja, kas pakutav kindlustusleping vastab kliendi kindlustushuvile ja nõudmistele; 6.1.4. selgitab kliendile kindlustustingimuste erisusi, sh piiranguid ja välistusi, mis konkreetse kindlustusliigi osas kliendi jaoks tähtsust omavad; 6.1.5. suhtleb kliendiga muudes kindlustuslepingu sõlmimisega seotud küsimustes, mis võivad omada olulist mõju lepingu sõlmimise otsustamisel.“ Arvuti­võrgus: [Link] .

^*35 Võlaõigusseadus II. 2.–7. osa. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt (toim.). Tallinn: Juura 2007, lk 443.

^*36 Tegemist on üldnormiga, mis kohaldub nii kahju- kui ka summakindlustusele.

^*37 Autorid leiavad, et olukorras, kus kodanik X kindlustas kodaniku Y maja, kodanik Y kindlustatud isikuna anda nõusoleku ka kindlustusjuhtumi toimumise järel (vt edaspidi).

^*38 Vt nt Compensa Vienna Insurance Group, ADB Eesti filiaali „Seadmekindlustuse tingimused 23.03.2018“, p 1.5: „Kindlustushüvitise saamise õigus kindlustusandjalt on üksnes kindlustusvõtjal. Kindlustatud isik saab taotleda hüvitist vaid kindlustusvõtja kaudu.“ Arvutivõrgus: [Link] .

^*39 Arvutivõrgus: [Link] . Toodud näite puhul on oluline, et If P&C Insurance AS tasub hüvitise pileti eest tasunud isikule, kes ei pruugi olla ei kindlustatud isik ega ka kindlustusvõtja. Vt Pileti­kindlustuse tingimused, p 8. Arvutivõrgus: [Link] . Seega ka antud näite puhul võivad esineda loterii­elemendiga juhtumid: nt pileti eest maksab minu sõber, kellele hüvitab kulu hiljem minu tööandja. Sellisel juhul on kindlustusvõtjaks AS Tallink Grupp, kindlustatud isikuks olen mina, aga kasusaajaks (loterii­element) on sõber, kes tasus pileti eest.

^*40 Arvutivõrgus: [Link] .

^*41 Arvutivõrgus: [Link] .

^*42 Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I 2002, 35, 216; RT I, 20.04.2017, 1.

^*43 Grupikindlustuse lepingud on Euroopas laialdaselt kasutatavad tooted, sest neid saab kohandada teatavate rühmade konkreetsetele vajadustele ja saada seeläbi mastaabisäästu, mis ei ole üksikutele kindlustus­võtjatele kättesaadavaid. Vt Principles of  European Insurance Contract Law (PEICL). J. Basedow, J. Birds et al. (eds.). 2. exp. ed. Köln2016, lk 354.

^*44 J. Lahe, O.-J. Luik (viide 1), lk 103–104.

^*45 F. Arnold-Dwyer. Insurance Law Reform by Degrees: Late Payment and Insurable Interest. – The Modern Law Review Limited 2017 (80) 3, lk 489–509.