Kokkuvõte

Aegumistähtaegade olulise lühendamise tõttu 2002. aastal on nõuete aegumise teema muutunud Eestis varasemast oluliselt aktuaalsemaks. Aegumise katkemise ja peatumise regulatsioon tsiviilseadustiku üldosa seaduses on mõeldud pehmendama nõude aegumisest võlausaldajale tulenevat võimalikku ebaõiglust. Sätted väljendavad nii hea usu põhimõtet, mille järgi ei peaks võlgnik saama muuhulgas tugineda nõude aegumisele, kui võlausaldaja on nõude õigeaegselt esitanud või on nõude esitamist takistatud. Nii täiendavad aegumise katkemise ja peatamise sätted oluliselt aegumise regulatsiooni ning on lahutamatult seotud üldise aegumistähtaja ja aegumise algusega.

Aegumise peatumise alused on sätestatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § des 160–167. Üheks selliseks aluseks on põhimõtte, et nõude menetluse ajaks selle aegumine peatub, s.t nõue ei saa menetluse kestel aeguda, sõltumata menetluse kestusest. Selline regulatsioon erineb põhimõtteliselt 1994. aasta tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 121 lõike 1 punktist 1, mis nägi ette, et hagi esitamine on aegumise katkemise aluseks. Võlausaldaja kaitseks ei piisaks eelkõige tehingust tuleneva nõude puhul aegumise katkemisest, sest sel juhul võiks nõue siiski aeguda, kui menetlus kestab üle kolme aasta. Käesolevas artiklis keskendubki autor nõuete aegumise peatumisele seoses nõude erinevate menetlustega.

• Euroopa Liit
,
• väärtpaberiturg
,
• arbitraaž
,
• Meditsiiniõigus
,
• kollektiivsed töösuhted
,
• Õiguskantsler
,
• kaubamärk
,
• patent
,
• autoriõigus
,
• kindlustus
,
• Tarbijakaitse
,
• üürileping
,
• Täitemenetlus
,
• töövaidlus
,
• töövaidlus
,
• vaidluste kohtuväline lahendamine
,
• pädeva kohtu määramine
,
• menetlusosalised
,
• hagita menetlus
,
• Maksejõuetusõigus
,
• hagi
,
• tsiviilõiguste teostamine