Kokkuvõte

Igal inimesel on nimi: ees- ja perekonnanimi, mille järgi on teda võimalik eristada teistest isikutest. Selline ametlik nimi peaks olema kõigis riiklikes andmebaasides ja dokumentides alati ühtmoodi kirjas. Enamasti omakeelsed nimed ongi, samuti üldreeglina võõrkeelsed isikunimed. Võõrkeelsed isikunimed, mida nende algkujul märgitakse ladina tähtedega, kirjutatakse meil täpselt nende algkujul, tegemata erandeid eestipärase kirjutusviisi kasuks. Probleeme tekib aga isikunimedega, mille algkuju ei ole ladinatäheline, sealhulgas vene isikunimede ümberkirjutamisel ehk transkribeerimisel eesti tähestikku ja ümbertähtimisel ehk translitereerimisel ladina tähestikku. Selliselt võib vene keelt kõneleval isikul olla kaks, kolm või isegi neli erinevat nimekuju.

Autor uurib läbi ajaloo ja tänapäeva praktiliste probleemide, kuidas on saanud võimalikuks mitme vene nimekuju kasutamine ning kuidas sellist kasutamist vähendada.