Kokkuvõte

Biomeetrilise tuvastamise puhul kasutatakse isikute kindlakstegemiseks neile ainuomaseid bioloogilisi tunnuseid või käitumuslikke jooni. Kõige tuntumad sellised tunnused on kindlasti käe- ja sõrmejäljed, kuid tegelikkuses hõlmab biomeetria kõiki isiku ainulaadseid tunnuseid (näokujutist, veresoonte struktuuri, kõrva kuju, kõnnakut jne). Kogutud biomeetriliste andmete põhjal saab oluliselt täpsemalt isikuid tuvastada. Veelgi efektiivsemaks muudab kogu protsessi võimalus võrrelda biomeetrilisi identifikaatoreid digitaalselt. Käesolevas artiklis käsitletaksegi biomeetria rakendamist reisidokumentides just digitaalsel kujul.

2007. aasta maikuus alustas Eesti biomeetriliste identifikaatorite digitaalset lisamist reisidokumentidesse. See toob paratamatult kaasa muudatusi nii riigi kui ka üksikisikute jaoks. Biomeetria puhul on tegemist juriidiliselt interdistsiplinaarse valdkonnaga, kus omavahel põimuvad isikute põhiõigused, rahvusvahelise avaliku õiguse valdkonda kuuluvad õiguspõhimõtted, andmekaitseõigus ja karistusõigus. Käesolevas artiklis analüüsitakse ja hinnatakse biomeetriat reguleerivate Eesti õigusaktide piisavust ja Eesti üldist valmisolekut biomeetria rakendamiseks.