Kokkuvõte

Süüpõhimõttel rajanev karistussüsteem kuritegeliku kalduvuse vastu ei aita, mistõttu on selliste omadustega isikute kohtemiseks vajalikud lisameetmed. Karistusjärgset kinnipidamist saab pidada lubatuks, kuid ainult väga kitsalt piiritletud juhtudel. Riive ja selle eesmärgi vahel peab valitsema proportsionaalne suhe.

Karistusseadustiku § 872 lõike 2 punkti 3 (samuti lg 3 p 4 ja lg 4 p 3) kohaselt määrab kohus lisaks karistusele karistusjärgse kinnipidamise, kui arvestades süüdimõistetu isikut, sealhulgas varasemat elukäiku ja elutingimusi ning kuritegude toimepanemise asjaolusid, on alust arvata, et isik paneb kuritegeliku kalduvuse tõttu vabaduses viibides toime uusi karistusseadustiku § 872 lõike 2 punktis 1 nimetatud kuritegusid.

Autor on seisukohal, et vajalik on vastu võtta rakendusaktid, kriteeriumid ja meetodid, mis annaksid kohtunikele selged juhised, mille alusel isiku ohtlikkust hinnata. Subjektiivseid hinnanguid ei ole võimalik piiritleda ja nad võivad kaasa tuua liialt palju eksimusi. Oht on tulevikku suunatud ja prognoosil põhinev kategooria, mille määramine on selle paljude faktorite tõttu komplitseeritud. Inimene ei oska tulevikku näha. Regulatsioon ei anna meile viiteid täiendavate analüüside ja riskihinnangute koostamise kohta. Vajalik on meetme täpne ja kitsas määratlemine ning ohtlikkuse aktsepteeritaval tasemel tuvastamine. Samuti on oluline kaasata ohtlikkuse hindamise protsessi eksperte, kes suudaksid hinnata isiku ohtlikkust parimal võimalikul viisil. Autori leiab, et eelnimetatud tingimuste täitmata jätmisel on meede ebaproportsionaalne ja seega lubamatu.

• karistusõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• muud mõjutusvahendid