Menüü

Kokkuvõte

Arvestades majanduslangusega suurenenud pankrottide arvu, leidub järjest rohkem võlgnikke, kes üritavad enne pankroti väljakuulutamist muuta oma vara kolmandatele juriidilistele või füüsilistele isikutele kuuluvaks ehk siis ettevõttest n-ö välja kantida.

Seadusandja on pankrotiseaduses ette näinud võlausaldajate huvide kaitseks võimaluse tunnistada kehtetuks võlgniku tehinguid või muid toiminguid, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustavad võlausaldajate huve. Üheks tähtsaimaks võlausaldajate õiguste garantiiks on seejuures pankrotivõlgniku tehtud kinkelepingu tagasivõitmine (tehingu kehtetuks tunnistamine), mille alused sisalduvad pankrotiseaduse § s 111. Kui esmapilgul võib kinkelepingu tagasivõitmine tunduda pankrotiõiguse kitsa valdkonnana, siis tegelikult omab see suurt praktilist tähtsust, sest tagasivõitmisele kuuluvad kõik tehingud, millel on kas või osaliselt kinke iseloom. Enamasti tulebki tagasivõitmise nõude esitamisel tugineda sellele, et võlgniku sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.

Kuigi võlgniku tegevus oma vara pankrotieelsest ettevõttest välja kantimisel võib põhimõtteliselt olla ka kriminaalse iseloomuga, analüüsitakse käesolevas artiklis kinkelepingu tagasivõitmise tsiviilõiguslikke eeldusi vastavalt Riigikohtu praktikale. Sellisel lähenemisel on võlausaldajate huvide tõhusaks kaitseks suurem praktiline väärtus, sest erinevalt tsiviilõiguslikust tagasivõitmisest ei too näiteks võlgniku juhtorgani liikme kriminaalkorras süüdimõistmine võlausaldajale iseenesest raha tagasi.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse