Kokkuvõte

Viimastel kümnenditel toimunud muudatused ühiskondlikes ja majanduslikes suhetes on toonud kaasa vajaduse kohandada töösuhete regulatsiooni. Tiheneva konkurentsi, üleilmastumise ja teenindussektori kasvu tingimustes ei ole enam võimalik hakkama saada klassikalise töösuhte reguleerimisega. Paljud riigid on juba alates 1990. aastatest püüdnud leida meetmeid töösuhete paindlikumaks muutmiseks, et vastata turuolukorra nõudmistele.

Pärast iseseisvuse taastamist võeti Eestis 1992. aastal vastu olulisim töösuhteid reguleeriv akt – Eesti Vabariigi töölepingu seadus. 2006. aasta lõpus andis Euroopa Komisjon välja rohelise raamatu „Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel“, milles rõhutati vajadust arendada paindlikke töösuhteid ja uuendada asjaomaseid reegleid, suurendamaks majanduskasvu. Abivahendina selleks nähti turvalise paindlikkuse (ingl k flexicurity) kontseptsiooni rakendamist. Rohelise raamatu ilmumine aitas kaasa Eesti uue töölepingu seaduse eelnõu valmimisele – nüüd oli olemas põhjendus reeglite muutmiseks. Uus töölepingu seadus (TLS) võeti vastu 17. detsembril 2008 ning see jõustus 1. juulil 2009.

Käesoleva artikli eesmärk on uurida, mida tähendab turvaline paindlikkus uues TLS s. Selle eesmärgi saavutamiseks analüüsib autor turvalise paindlikkuse kontseptsiooni olemust nii Euroopa Liidus kui ka Eestis ning seda, kuidas on seda ideed TLS s töösuhete reguleerimisel rakendatud.

• tööõiguse üldmõisted ja printsiibid
,
• tööleping
,
• töölepingu lõpetamine
,
• töölepingu muutmine
,
• töötasu