Kokkuvõte
3. juulil 1992 jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduse
alusel taastati kolmeastmeline kohtusüsteem. Põhiseaduse § 148 kohaselt
koosneb kohtusüsteem esimese astmena maa- ja linnakohtutest (hetkel 4 maakohut)
ning halduskohtutest (2), teise astmena ringkonnakohtutest (2) ja kolmanda
astmena Riigikohtust. Alates 15. septembrist 1993 on Eesti kohtusüsteemis
esindatud kõik põhiseaduses sätestatud kohtuliigid.
Tartu Ringkonnakohus vaatas selle olulise sündmuse puhul
ajas kaugemale tagasi ja korraldas 13. septembril 2013 õigusemõistmise
märkamise päeva nimetusega „Tartu Ringkonnakohtu loomise 95. ja
taasmoodustamise 20. aastapäeva tähistamine“.
Kahe aastapäeva pidamise traditsioon tuleneb sellest, et
Tartu Ringkonnakohus moodustati pärast Eesti iseseisvuse saavutamist
2. detsembril 1918 Tartu-Võru Rahukoguna, mis nimetati 1. veebruaril
1935 ümber Tartu Ringkonnakohtuks. Esimene kohtuistung Eesti Vabariigis peetigi
1918. aastal Tartu-Võru Rahukogus.
Tartu Ringkonnakohtu kahe aastapäeva tähistamise raames
toimusid ettevõtmised, mis võiksid juristidele laiemalt huvi pakkuda.
Tähtpäeva puhul avati näitus „Kohtukull rahva meeles ja
keeles“, mis on kõigile huvilistele avatud kuni 5. detsembrini 2013 Tartu
kohtumaja 5. korruse kohtusaalis nr 545 (Kalevi 1, Tartu). Näituse
korraldas Tartu Ringkonnakohus koostöös Eesti Rahva Muuseumiga (ERM).
Näitusel eksponeeritakse viit kohtukulli ERMi kogudest.
Kuigi kohtukull kui ajalooline ese kuulus eelkõige keiserliku Venemaa
võimuatribuutika hulka, on nimetus ise kohtu sümboli ja kohtuliku vastutuse
kandmise metafoorina käibel tänapäevani. Kohtukull oli kohustuslik atribuut
terves impeeriumis, sealhulgas Eesti talurahvakohtutes. Seaduse lugemine,
kohtukulli ette marssimine, ja kui vaja, ka seaduseväänamine on üsna keskne
teema nii meie pärimuses kui ka kirjasõnas. Tartu kohtumajas kohtuvad minevik
ja olevik.
Näituse koostas ERMi, Põlva Talurahvamuuseumi ja Eesti
Kirjandusmuuseumi kogude põhjal Mariliis Vaks ja kujundas Jane Liiv. *1
Aastapäeva puhul toimus Alatskivi lossis minikonverents
„Kilde Eesti õigussüsteemi arengust. Loovus versus kindlus
õigusemõistmises“.
Minikonverentsiga soovisime avaldada tänu oma töötajatele, kolleegidele
teistest kohtutest ja kõigile partneritele ning andsime oma külalistele
võimaluse osaleda avastusretkel õigusruumis, et vaadata hetkeks ajas tagasi,
teravdada fookust, kirglikult diskuteerida ja leida kinnitust tõsiasjale, et
õigus läheb meile igaühele isemoodi korda, samas on meil ühised väärtused, mida
hoida, ning on põhjust koosmeeles tõdeda, et kohtunikel, õigusteadlastel ja
praktikutel (advokaatidel) on ka midagi ühist.
Minikonverentsi plokk „Kilde õigussüsteemi arengust“ oli
kantud huvist olnu vastu, nii ringkonnakohtu kaugema kui ka lähiajaloo,
sealhulgas apellatsioonikohtu põhimõtete vastu.
Konverentsi teine plokk „Loovus versus kindlus
õigusemõistmises“ oli ajendatud murest, kas kohtupraktika tagab piisava
õiguskindluse normide rakendamisel, kas lahend on prognoositav, kas kohtud ei
ole muutunud liiga loovaks.
Minikonverentsi ettekannete osa avas Toomas Anepaio,
kes ettekandes „Miks 95, aga mitte 125?“ *2 mõtiskles tähtpäevade
teemal ja märkis, et tehes valiku lähiaastatel tähistatavatest tähtpäevadest
annab Eesti õigusavalikkus signaali, milline on meie õiguskultuuriline
identiteet. See näitab, milline on meie (õigus)ajalooline mälu, kuidas me
mõistame riigi ja õiguse seotust. See on signaal eelkõige meile endile, samas
on see ka signaal meie kaasteelistele.
Ettekandja rõhutas, et igal institutsioonil on õigus valida
ise tähtpäevi, sealhulgas sünnipäeva, mida tähistada. Taolise pidepunkti valik
võib olla teadlikum või juhuslikum, kuid samas peegeldab iga valik neid
väärtusi ja seda väärtussüsteemi, millest me hoolime. Tartu Ringkonnakohtu
valitud 15. september on teadlik valik, mis tahab siduda
2. detsembrit 1918 ja 15. septembrit 1993. Ühelt poolt järjepidevus,
teiselt poolt taasalgus.
Kaido Kama andis värvika isiklikul kogemusel põhineva
ülevaate teemal „Mälestuskilde Eesti õigussüsteemi reformist 20 aastat
tagasi“. Ettekandja esitas detailitäpse tagasivaate, kuidas 20 aastat
tagasi riiki ja õigust tehti. Kaido Kama meenutas, et 20 aastat tagasi tuli
teha kõike korraga ja kiiresti. Kindlasti tehti kiirustamisel ka vigu ja selles
mõttes on huvitav vaadata, mis siis tol ajal tehtust on tänaseks paika jäänud
ja mis mitte. Võib väita, et kohtute süsteem on jäänud samaks, seda hoolimata
kohtute arvu olulisest muutumisest. Põhimõtteliselt samaks on jäänud ka kõige
enam diskuteeritud kohtute haldamise küsimus: kas Justiitsministeerium või
Riigikohus. Sama võib laias laastus väita advokatuuri ja notariaadi kohta.
Prokuratuuri ja kohtuotsuste täitmise süsteemi on aja jooksul oluliselt
reformitud, osalt seejuures ka tagasi pööratud 20 aasta tagusid otsuseid.
Professor Paul Varul esitas ettekandes „Loovus versus
õiguskindlus õigusemõistmises“ arutluse üldiste põhimõtete vajalikkuse ja
ohtude teemal. Ettekandja tõdes, et loovuse ja õiguskindluse seose probleem
tekib õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel, sealhulgas õigusemõistmises.
Ettekandja märkis, et dispositiivsuse eeldus on omane võlaõigusele, kuid seda
printsiipi tuleb silmas pidada ka teistes eraõiguse valdkondades.
Tõlgendamisraskused tekivad eelkõige seoses küsimusega, kas mingi õigusnorm või
säte on oma olemuselt dispositiivne või mitte, kui seaduse tekstist otsest
vastust ei tulene.
Hea usu põhimõtte vajalikkust käsitledes juhtis ettekandja
tähelepanu asjaolule, et seadusandja on juba õigusloomes olulisel määral
arvestanud hea usu põhimõtet, mistõttu seadusest tulenevate reeglite
korrigeerimine hea usu põhimõtte järgi peaks rajanema küllaltki erandlikel
asjaoludel.
Ettekandja sõnul on Riigikohtul õiguskindluse kujunemisel
oluline roll. Probleemiks võib kujuneda olukord, kui Riigikohus väljub õiguse
tõlgendamise raamidest ning võtab endale õiguse looja rolli.
Allar Jõks suutis oma ettekandes„Uudismaa
harimisest alepõllunduseni ehk tagasivaade kahele aastakümnele“panna
kuulajaid mõtlema ja arutlema õigusemõistmise piiride, õiguskindluse ja loova
õigusemõistmise omavahelise konkurentsi üle ning kirjeldada tagajärgi, kui üks
liigselt domineerima hakkab.
Ettekandja rõhutas, et kohtulahendite ettearvamatus ja
kohtupraktika tagasiulatuv muutmine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste
kaitse konventsiooni rikkumine, ning leidis, et Eesti õigusmõtlemises on
jätkuvalt kohta veendumusele, et õigusemõistmisele õiguskindluse põhimõte ei
laiene. Ettekandja arutles, milles seisneb sellisel juhul kohtuniku vastutus ja
kus algab piir, peale mida õigusemõistjal võiks olla piinlik end kriitika vastu
sõltumatuse kilbiga kaitsta.
Ettekandja kirjeldas põhiseaduslikkuse järelevalve
20-aastasele praktikale tuginedes, millisteks etappideks võib
konstitutsioonilise õigusemõistmise jagada skaalal loovus vs. kindlus.
Aivar Pilv analüüsisettekandes„Õigusselgus
ja õiguskindlus – kas alati ja mõistetavalt?“ konkreetsete praktiliste
näidete ja kohtumenetluse kogemuse alusel küsimusi, kas ja kuivõrd Eesti
Vabariigi õigusloome ning selle sisustamisel ja kohaldamisel kujundatud
kohtupraktika järgivad õigusselguse ja õiguskindluse eesmärki. Kas
kohtumenetluse eri liikide kõige lihtsamad ja elementaarsemad küsimused on
praegusel ajal lahendatud isikule üldmõistetaval ja arusaadaval viisil? Kas
kohtupraktika kujundab seadust või vastupidi – kas kohtumenetluse kaudu saab
seaduse eesmärki ja selgesõnalist mõtet ümber kujundada?
Ettekandja käsitles ka Riigikohtu rolli ja lahendite
tähendust õiguspraktika kujundamisel, kohtute rolli mõistliku menetlusaja
kujundamisel ning selgitas, kuidas see väljapoole peegeldub. Ettekandja
tõstatas küsimuse, kas Riigikohtu senine praktika süütuse presumptsiooniga
kaasneva tõendamiskoormuse kohta ei vaja täiendamist ja täpsustamist.
Ettekandes puudutati ka õiguskindlust õigusabi
kättesaadavuse tähenduses, seadusandja ja täitevvõimu rolli selles.
Marju Luts-Sootaki ettekanne „Ajaloolisi
vahelugemisi apellatsiooni kahjulikkusest“ väljus ajaraamidest (95. ja 20.
aastapäev) ja viis kuulajad juubilari pädevuse, täpsemalt apellatsiooni
sisustamise probleemide juurde.
Ettekandja esitas ajaloolise ekskursina põneva ülevaate
apellatsioonipõhimõtete rakendamise probleemidest ning tekitas sellega
äratundmisrõõmu ja -muret. Kas lubada apellatsioonkaebust esitamata (vastuses)
kohtuotsusega tuvastatud asjaolud kahtluse alla seada? Millistel eeldustel võib
apellatsioonis uusi tõendeid ja asjaolusid esitada, et tuua „tõe valgust“ *3
või ka lihtsalt „rohkem valgust“ *4 vaidlusaluse asja menetlemisse, ja
kuidas see menetlusökonoomiat mõjutab? Apellatsiooni laiendamise kahjulikkuse
esiletoomisel lähtus ettekandja Ludolf Hugo (1632–1704) 1662. aastal ilmunud
raamatust apellatsiooni kuritarvitamisest. Et tegemist on igikestva
kaalumisega, seda kinnitab nii tänane kohtupraktika kui ka tõsiasi, et raamatu
saksakeelne tõlge ilmus 2012. aastal. *5 Põhimõtted elavad riigikorrast kauem ja
nendega koos ka vaidlused teemal, millal ja millistel eeldustel saab
apellatsioonis esitada uusi asjaolusid. Kas nende esitamise soodustamine toob
rohkem kasu või kahju?
Tartu Ringkonnakohus tänab kõiki ettekandjaid, kes söandasid
olulised probleemid veenvas esituses kuulajate ette laotada, luues sealjuures
oma professionaalsuse ja hea sõnakasutusega meeldiva, mõtteid ergutava ja
inspireeriva konverentsiõhkkonna.
Suur tänu aastapäevaüritustel osalejatele, et innukalt kaasa
mõtlesite ja leidsite aega argises rutiinis kolleege märgata.
Heameel on ülevaade lõpetada prof Marju Luts-Sootaki
ettekande lõpulausega „Vivat forum appellationis in civitate Tartuensi!“
Märkused:
*1 Vt lähemalt http://www.erm.ee/et/kylasta/Mujal/Naitused/341.
*2 Kõigi esinejate ettekannete teesid on kättesaadavad arvutivõrgus: http://www.tarturk.just.ee/juubel/.
*3 Vt Antiik-Rooma suure seadusandjana ajalukku läinud keiser Justinianuse koodeksi ladinakeelne originaal: „ … quo exercitatis iam negotiis pleniore subveniatur veritatis lumine“ (Cod. 7.63.4).
*4 Vt Interneti kaudu käibiv inglisekeelne tõlge: S. P. Scott. The Civil Law. XIV. Cincinnati 1932: „ … more light may be thrown upon the matters in dispute“. Arvutivõrgus: http://droitromain.upmf-grenoble.fr/Anglica/CJ7_Scott.htm#62.
*5 L. Hugo. Vom Missbrauch der Appellation. Eingeleitet und herausgegeben von P. Oestmann; übersetzt von B.-L. von Hugo. Wien-Köln-Weimar: Böhlau 2012.