Kokkuvõte

3. juulil 1992 jõustunud Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel taastati kolmeastmeline kohtusüsteem. Põhiseaduse § 148 kohaselt koosneb kohtusüsteem esimese astmena maa- ja linnakohtutest (hetkel 4 maakohut) ning halduskohtutest (2), teise astmena ringkonnakohtutest (2) ja kolmanda astmena Riigikohtust. Alates 15. septembrist 1993 on Eesti kohtusüsteemis esindatud kõik põhiseaduses sätestatud kohtuliigid.

Tartu Ringkonnakohus vaatas selle olulise sündmuse puhul ajas kaugemale tagasi ja korraldas 13. septembril 2013 õigusemõistmise märkamise päeva nimetusega „Tartu Ringkonnakohtu loomise 95. ja taasmoodustamise 20. aastapäeva tähistamine“.

Kahe aastapäeva pidamise traditsioon tuleneb sellest, et Tartu Ringkonnakohus moodustati pärast Eesti iseseisvuse saavutamist 2. detsembril 1918 Tartu-Võru Rahukoguna, mis nimetati 1. veebruaril 1935 ümber Tartu Ringkonnakohtuks. Esimene kohtuistung Eesti Vabariigis peetigi 1918. aastal Tartu-Võru Rahukogus.

Tartu Ringkonnakohtu kahe aastapäeva tähistamise raames toimusid ettevõtmised, mis võiksid juristidele laiemalt huvi pakkuda.

Tähtpäeva puhul avati näitus „Kohtukull rahva meeles ja keeles“, mis on kõigile huvilistele avatud kuni 5. detsembrini 2013 Tartu kohtumaja 5. korruse kohtusaalis nr 545 (Kalevi 1, Tartu). Näituse korraldas Tartu Ringkonnakohus koostöös Eesti Rahva Muuseumiga (ERM).

Näitusel eksponeeritakse viit kohtukulli ERMi kogudest. Kuigi kohtukull kui ajalooline ese kuulus eelkõige keiserliku Venemaa võimuatribuutika hulka, on nimetus ise kohtu sümboli ja kohtuliku vastutuse kandmise metafoorina käibel tänapäevani. Kohtukull oli kohustuslik atribuut terves impeeriumis, sealhulgas Eesti talurahvakohtutes. Seaduse lugemine, kohtukulli ette marssimine, ja kui vaja, ka seaduseväänamine on üsna keskne teema nii meie pärimuses kui ka kirjasõnas. Tartu kohtumajas kohtuvad minevik ja olevik.

Näituse koostas ERMi, Põlva Talurahvamuuseumi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogude põhjal Mariliis Vaks ja kujundas Jane Liiv. ^*1

Aastapäeva puhul toimus Alatskivi lossis minikonverents „Kilde Eesti õigussüsteemi arengust. Loovus versus kindlus õigusemõistmises“.

Minikonverentsiga soovisime avaldada tänu oma töötajatele, kolleegidele teistest kohtutest ja kõigile partneritele ning andsime oma külalistele võimaluse osaleda avastusretkel õigusruumis, et vaadata hetkeks ajas tagasi, teravdada fookust, kirglikult diskuteerida ja leida kinnitust tõsiasjale, et õigus läheb meile igaühele isemoodi korda, samas on meil ühised väärtused, mida hoida, ning on põhjust koosmeeles tõdeda, et kohtunikel, õigusteadlastel ja praktikutel (advokaatidel) on ka midagi ühist.

Minikonverentsi plokk „Kilde õigussüsteemi arengust“ oli kantud huvist olnu vastu, nii ringkonnakohtu kaugema kui ka lähiajaloo, sealhulgas apellatsioonikohtu põhimõtete vastu.

Konverentsi teine plokk „Loovus versus kindlus õigusemõistmises“ oli ajendatud murest, kas kohtupraktika tagab piisava õiguskindluse normide rakendamisel, kas lahend on prognoositav, kas kohtud ei ole muutunud liiga loovaks.

Minikonverentsi ettekannete osa avas Toomas Anepaio, kes ettekandes „Miks 95, aga mitte 125?“ ^*2 mõtiskles tähtpäevade teemal ja märkis, et tehes valiku lähiaastatel tähistatavatest tähtpäevadest annab Eesti õigusavalikkus signaali, milline on meie õiguskultuuriline identiteet. See näitab, milline on meie (õigus)ajalooline mälu, kuidas me mõistame riigi ja õiguse seotust. See on signaal eelkõige meile endile, samas on see ka signaal meie kaasteelistele.

Ettekandja rõhutas, et igal institutsioonil on õigus valida ise tähtpäevi, sealhulgas sünnipäeva, mida tähistada. Taolise pidepunkti valik võib olla teadlikum või juhuslikum, kuid samas peegeldab iga valik neid väärtusi ja seda väärtussüsteemi, millest me hoolime. Tartu Ringkonnakohtu valitud 15. september on teadlik valik, mis tahab siduda 2. detsembrit 1918 ja 15. septembrit 1993. Ühelt poolt järjepidevus, teiselt poolt taasalgus.

Kaido Kama andis värvika isiklikul kogemusel põhineva ülevaate teemal „Mälestuskilde Eesti õigussüsteemi reformist 20 aastat tagasi“. Ettekandja esitas detailitäpse tagasivaate, kuidas 20 aastat tagasi riiki ja õigust tehti. Kaido Kama meenutas, et 20 aastat tagasi tuli teha kõike korraga ja kiiresti. Kindlasti tehti kiirustamisel ka vigu ja selles mõttes on huvitav vaadata, mis siis tol ajal tehtust on tänaseks paika jäänud ja mis mitte. Võib väita, et kohtute süsteem on jäänud samaks, seda hoolimata kohtute arvu olulisest muutumisest. Põhimõtteliselt samaks on jäänud ka kõige enam diskuteeritud kohtute haldamise küsimus: kas Justiitsministeerium või Riigikohus. Sama võib laias laastus väita advokatuuri ja notariaadi kohta. Prokuratuuri ja kohtuotsuste täitmise süsteemi on aja jooksul oluliselt reformitud, osalt seejuures ka tagasi pööratud 20 aasta tagusid otsuseid.

Professor Paul Varul esitas ettekandes „Loovus versus õiguskindlus õigusemõistmises“ arutluse üldiste põhimõtete vajalikkuse ja ohtude teemal. Ettekandja tõdes, et loovuse ja õiguskindluse seose probleem tekib õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel, sealhulgas õigusemõistmises. Ettekandja märkis, et dispositiivsuse eeldus on omane võlaõigusele, kuid seda printsiipi tuleb silmas pidada ka teistes eraõiguse valdkondades. Tõlgendamisraskused tekivad eelkõige seoses küsimusega, kas mingi õigusnorm või säte on oma olemuselt dispositiivne või mitte, kui seaduse tekstist otsest vastust ei tulene.

Hea usu põhimõtte vajalikkust käsitledes juhtis ettekandja tähelepanu asjaolule, et seadusandja on juba õigusloomes olulisel määral arvestanud hea usu põhimõtet, mistõttu seadusest tulenevate reeglite korrigeerimine hea usu põhimõtte järgi peaks rajanema küllaltki erandlikel asjaoludel.

Ettekandja sõnul on Riigikohtul õiguskindluse kujunemisel oluline roll. Probleemiks võib kujuneda olukord, kui Riigikohus väljub õiguse tõlgendamise raamidest ning võtab endale õiguse looja rolli.

Allar Jõks suutis oma ettekandes„Uudismaa harimisest alepõllunduseni ehk tagasivaade kahele aastakümnele“panna kuulajaid mõtlema ja arutlema õigusemõistmise piiride, õiguskindluse ja loova õigusemõistmise omavahelise konkurentsi üle ning kirjeldada tagajärgi, kui üks liigselt domineerima hakkab.

Ettekandja rõhutas, et kohtulahendite ettearvamatus ja kohtupraktika tagasiulatuv muutmine on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumine, ning leidis, et Eesti õigusmõtlemises on jätkuvalt kohta veendumusele, et õigusemõistmisele õiguskindluse põhimõte ei laiene. Ettekandja arutles, milles seisneb sellisel juhul kohtuniku vastutus ja kus algab piir, peale mida õigusemõistjal võiks olla piinlik end kriitika vastu sõltumatuse kilbiga kaitsta.

Ettekandja kirjeldas põhiseaduslikkuse järelevalve 20-aastasele praktikale tuginedes, millisteks etappideks võib konstitutsioonilise õigusemõistmise jagada skaalal loovus vs. kindlus.

Aivar Pilv analüüsisettekandes„Õigusselgus ja õiguskindlus – kas alati ja mõistetavalt?“ konkreetsete praktiliste näidete ja kohtumenetluse kogemuse alusel küsimusi, kas ja kuivõrd Eesti Vabariigi õigusloome ning selle sisustamisel ja kohaldamisel kujundatud kohtupraktika järgivad õigusselguse ja õiguskindluse eesmärki. Kas kohtumenetluse eri liikide kõige lihtsamad ja elementaarsemad küsimused on praegusel ajal lahendatud isikule üldmõistetaval ja arusaadaval viisil? Kas kohtupraktika kujundab seadust või vastupidi – kas kohtumenetluse kaudu saab seaduse eesmärki ja selgesõnalist mõtet ümber kujundada?

Ettekandja käsitles ka Riigikohtu rolli ja lahendite tähendust õiguspraktika kujundamisel, kohtute rolli mõistliku menetlusaja kujundamisel ning selgitas, kuidas see väljapoole peegeldub. Ettekandja tõstatas küsimuse, kas Riigikohtu senine praktika süütuse presumptsiooniga kaasneva tõendamiskoormuse kohta ei vaja täiendamist ja täpsustamist.

Ettekandes puudutati ka õiguskindlust õigusabi kättesaadavuse tähenduses, seadusandja ja täitevvõimu rolli selles.

Marju Luts-Sootaki ettekanne „Ajaloolisi vahelugemisi apellatsiooni kahjulikkusest“ väljus ajaraamidest (95. ja 20. aastapäev) ja viis kuulajad juubilari pädevuse, täpsemalt apellatsiooni sisustamise probleemide juurde.

Ettekandja esitas ajaloolise ekskursina põneva ülevaate apellatsioonipõhimõtete rakendamise probleemidest ning tekitas sellega äratundmisrõõmu ja -muret. Kas lubada apellatsioonkaebust esitamata (vastuses) kohtuotsusega tuvastatud asjaolud kahtluse alla seada? Millistel eeldustel võib apellatsioonis uusi tõendeid ja asjaolusid esitada, et tuua „tõe valgust“ ^*3 või ka lihtsalt „rohkem valgust“ ^*4 vaidlusaluse asja menetlemisse, ja kuidas see menetlusökonoomiat mõjutab? Apellatsiooni laiendamise kahjulikkuse esiletoomisel lähtus ettekandja Ludolf Hugo (1632–1704) 1662. aastal ilmunud raamatust apellatsiooni kuritarvitamisest. Et tegemist on igikestva kaalumisega, seda kinnitab nii tänane kohtupraktika kui ka tõsiasi, et raamatu saksakeelne tõlge ilmus 2012. aastal. ^*5 Põhimõtted elavad riigikorrast kauem ja nendega koos ka vaidlused teemal, millal ja millistel eeldustel saab apellatsioonis esitada uusi asjaolusid. Kas nende esitamise soodustamine toob rohkem kasu või kahju?

Tartu Ringkonnakohus tänab kõiki ettekandjaid, kes söandasid olulised probleemid veenvas esituses kuulajate ette laotada, luues sealjuures oma professionaalsuse ja hea sõnakasutusega meeldiva, mõtteid ergutava ja inspireeriva konverentsiõhkkonna.

Suur tänu aastapäevaüritustel osalejatele, et innukalt kaasa mõtlesite ja leidsite aega argises rutiinis kolleege märgata.

Heameel on ülevaade lõpetada prof Marju Luts-Sootaki ettekande lõpulausega „Vivat forum appellationis in civitate Tartuensi!“

Märkused:

^*1               Vt lähemalt http://www.erm.ee/et/kylasta/Mujal/Naitused/341.

^*2               Kõigi esinejate ettekannete teesid on kättesaadavad arvutivõrgus: http://www.tarturk.just.ee/juubel/.

^*3               Vt Antiik-Rooma suure seadusandjana ajalukku läinud keiser Justinianuse koodeksi ladinakeelne originaal: „ … quo exercitatis iam negotiis pleniore subveniatur veritatis lumine“ (Cod. 7.63.4).

^*4               Vt Interneti kaudu käibiv inglisekeelne tõlge: S. P. Scott. The Civil Law. XIV. Cincinnati 1932: „ … more light may be thrown upon the matters in dispute“. Arvutivõrgus: http://droitromain.upmf-grenoble.fr/Anglica/CJ7_Scott.htm#62.

^*5               L. Hugo. Vom Missbrauch der Appellation. Eingeleitet und herausgegeben von P. Oestmann; übersetzt von B.-L. von Hugo. Wien-Köln-Weimar: Böhlau 2012.

• Info