Menüü

Teekaardidirektiivid kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste tagajana kriminaalmenetluses. Teekond direktiivideni ning direktiivid 2010/64/EL ja 2012/13/EL

Autor:
Number 2018/5
Lk 307-324

Kokkuvõte

Euroopa Liidule Lissaboni lepinguga antud pädevus kriminaalmenetlusõiguse valdkonnas on nüüdseks päädinud kuue nn teekaardidirektiivi vastuvõtmisega kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguste kohta kriminaalmenetluses. Kriminaalõigusega kokku puutuva Eesti juristkonna jaoks tähendab see olulist paradigmamuutust. Riigisisese menetlusõiguse tõlgendamisel tuleb edaspidi, direktiivide ülevõtmise tähtaja saabumise järel arvestada paralleelselt nii Strasbourgi standardite kui ka direktiividega, pidades silmas võimalust, et Euroopa Liidu standard on täpsem või suisa arendab edasi Strasbourgi standardit. Kui tekib direktiivi tõlgendamise küsimus, ei pea ootama (ega tohigi oodata) menetluse lõppu, et siis saada ex post hinnang menetluse kooskõlale direktiiviga, vaid kasutada tuleb Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise võimalust. Vaieldamatult nõuab uus olukord aga seda, et kõik osalised on teadlikud Euroopa Liidu poolt teekaardidirektiividega kehtestatud standarditest ning omavad ülevaadet olulisematest võimalikest küsitavustest nende tõlgendamisel. Käesoleva artikli eesmärk ongi mõlemad nimetatud aspektid katta, võttes arvesse nii õiguskirjanduses toodud seisukohti kui ka vähest Euroopa Kohtu praktikat selles valdkonnas. Artiklisarja alustab kirjeldus sellest, kuidas Euroopa Liidus teekaardidirektiivideni jõuti, mille järel analüüsitakse direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses ning direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse