Sulge
Eestis oli 2020. aasta maiks antud üle 960 miljoni digitaalallkirja, seejuures on viimase kahe aasta jooksul antud kaks korda rohkem e-allkirju kui kogu varasema aja jooksul kokku ehk elektroonilisel teel tahteavalduste vahetamine ning lepingute sõlmimine on saanud nii avalikus kui ka erasektoris igapäevaseks.
Artiklis võrreldakse allkirjastamist ja allkirjastamise aja kindlaksmääramist analoogmaailmas ja elektroonilises keskkonnas. Reeglina ei ole allkirjastamise aja kindlakstegemine õiguslike tagajärgede saabumise aspektist vajalik ning seda ei nõuta ka seaduses. Tsiviilõiguslikult ei ole oluline, millal dokument koostati ja kokkuleppe hilisem vormistamine dokumendina ei välista õiguslike tagajärgede saabumist. Kui kirjaliku vorminõude täitmiseks on vajalik omakäeline allkirjastamine ning allkiri võiks asetseda tehingudokumendi lõpus, et näidata ära tehingu sisu ja ulatus, ei ole omakäeline allkiri õiguslikult defineeritud ning allkirjastamise aeg on nõutav vaid seaduses sätestatud juhtudel. Seevastu elektroonilises keskkonnas on allkirjastamisele seatava nõudena vajalik ka allkirjastamise aja kindlaksmääramine.
Euroopa elektroonilist allkirjastamist käsitlev eIDAS-määrus ei kohusta samuti allkirjastamise aega määrama. Samas ei ole allkirja andmise aja nõudmine tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) vastuolus eIDAS-määrusega, kuna eIDAS-määrusest saab lugeda välja ajakomponendi fikseerimise kaudse nõude. Selleks et hinnata, milline e-allkirja andmiseks vajalik toiming tuleks siduda tehingu tegemise ajaga, analüüsitakse artiklis omakäelise allkirjaga võrdväärse e allkirja loomise protsessi.
E-allkirja andmise toimingu sidumine tehingu tegemise ajaga TsÜS § 80 lõike 3 tähenduses on sisult määratlemata. Õiguskindluse ning tehingukäibe usaldusväärsuse seisukohast ei ole otstarbekas e-allkirja andmise aja fikseerimisest loobuda, kuid tuleks kaaluda kas seaduse muutmist või tõlgenduspraktika kujundamist selliselt, et TsÜS § 80 lõikes 3 sätestatud kohustusliku ajana saaks käsitada ajatemplipäringu ajahetke.