Kokkuvõte
1. Sellel aastal on põhiteemaks tervis.
Milline on Sinu arvates Eesti intellektuaalse omandi tervis?
Ma arvan, et hea. Meil on oma intellektuaalse
omandi professuur, heal tasemel teaduslik uurimistöö ja rahvusvahelised
kontaktid, väljakujunenud teadmiste edasiandmise süsteem. Kolm uut doktorit
viimase kümne aasta jooksul (Aleksei Kelli, Elise Vasamäe, Margit Piirman),
sadakond magistri- ja omaaegset diplomitööd, mitu väga head selles valdkonnas
töötavat vilistlast – seda pole vähe. Intellektuaalne omand on dünaamiliselt
arenev ja perspektiivikas valdkond ja minu arvates huvilisi jätkub.
Aga tervist tuleb hoida ja ennast karastada
muutuvate olude vastu. Ka intellektuaalne omand vajab uutes tingimustes uusi
lahendusi, näiteks kasvõi koroonaviiruse vastase väljatöötatava vaktsiini
intellektuaalse omandi lahenduste kohta.
2. Oled autoriõiguse maaletooja ja kõigi
aegade esimene intellektuaalse omandi professor Eestis. Kuidas jõudsid
autoriõiguseni?
See ei olnud juhus. Lõpetasin T(R)Ü
õigusteaduskonna 1978. aastal cum laude ja mul oli mitu valikut.
Otsustasin jääda ülikooli ja seega oli vaja leida uurimisteema. Kõik ümberringi
tegelesid „tõsiste“ teemadega: vastutus, kahju hüvitamine, lepingud,
tsiviilprotsess jms. Mina püüdsin leida õiguse valdkonda, millel oleks
kokkupuude minu huvialade filosoofia (esteetika), muusika ja kunstiga ning
väljund suurde maailma. Ärme unustame, milline oli maailma nägemise võimalus
NSV Liidus 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alguses. Nii ma leidsingi
endale autoriõiguse. Ma olen õnnelik, et tolleaegne tsiviilõiguse ja -protsessi
kateedri juhataja professor Vilma Kelder toetas mu soovi ja ka teised kolleegid
olid igati soosivad. Ainuke, kes selle teemaga oli natukenegi õigusteaduskonnas
kokku puutunud, oli minu hilisem juhendaja professor Endel Laasik, kellel olid
tsiviilõiguse eriosa õpikus peatükid autoriõiguse, avastusõiguse ja leiutusõiguse
kohta. Väljendit „intellektuaalne omand“ tollel ajal ei kasutatud. Mind võlus
ka võimalus olla esimene omas valdkonnas. Ja elu on mulle pakkunud veel mitu
võimalust välja mõelda ja käima lükata uusi asju. Neid võimalusi pole kandikul
toodud, ma olen ise otsinud ja nendest kinni haaranud, nähtavasti siis
esimesena.
3. Mida on autoriõigus Sulle andnud?
Akadeemilises mõttes andis autoriõigus mulle
võimaluse saada 31-aastaselt esimest korda välismaale, peaaegu kümneks kuuks
Harvardi Ülikooli USA-s teadustööd tegema (1986–1987) ja hiljem sama pikaks
ajaks Londoni Ülikooli. Lühemad eneseharimise reisid, rahvusvahelised
konverentsid jm teadusüritused on mind viinud väga paljudesse maailma
tunnustatud ülikoolidesse ja teaduskeskustesse.
Tööalases mõttes on see andnud võimaluse
olla üks Eesti autoriõiguse loojatest. See on suur au. Ma olin valitsuse
autoriõiguse töögrupi esimees, kuid tegin ise ära põhitöö: kirjutasin 1991–1992
autoriõiguse seaduse eelnõu esimesest reast kuni viimaseni, tutvustasin ja kaitsesin
seda nii valitsuse istungil kui ka Riigikogu kultuurikomisjonis ja täiskogu
ees. Minu tekstis muudeti ära vaid üks lause, kuid aasta pärast muudeti see
tagasi. Ma ei ole individualist, kuid lihtsalt läks nii, sest ma võtsin
vastutuse ja tegin ära. Kogu töögrupp ja kolm kultuuriministrit, kelle
autoriõiguse nõunikuks ma olin (Lepo Sumera, Märt Kubo ja Paul-Eerik Rummo),
aga samuti Soome kolleegid, aitasid ja toetasid mind igas mõttes. Muide,
autoriõiguse seadus saab kahe aasta pärast 30-aastaseks – minu teada on see
ainuke kehtiv Eesti Vabariigi esimese põlvkonna seadus (võeti vastu novembris
1992). Hilisema üle kolmekümne muudatuse tegemisel olin ma osaline ehk vaid
esimese viiendiku juures.
Minu „sooloprojektiks“ oli ka Eesti
Vabariigi nimel läbirääkimiste pidamine Maailma Intellektuaalse Omandi
Organisatsiooniga (WIPO) Genfis Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse
konventsiooniga taasühinemise küsimuses (Eesti Vabariik ühines 1927. aastal,
Soome näiteks 1928). Taasühinemise protsessis oli palju huvitavaid õiguslikke
küsimusi ja kohtumised Genfis toimusid väga kõrgel tasemel. Mind kutsus
lõunasöögile WIPO peadirektor Árpád Bogsch ja sellel osalesid WIPO autoriõiguse
direktor ja peadirektori nõunikud, kokku vaid viis inimest. Lõuna lõppes
sigariga, see on mul praegu veel alles, ma ei suitseta. See oli tegelikult
auavaldus Eesti Vabariigile, kus võeti vastu esimene lääne filosoofial ja
standarditel põhinev autoriõiguse seadus. Pärast seda kutsuti mind aastate
jooksul esinema peaaegu kõigile rahvusvahelistele konverentsidele ja
seminaridele, mis olid suunatud Ida-Euroopa ja endise NSV Liidu maadele, läbi
sai rännatud palju Euroopa pealinnu ja reisid viisid ka Washingtoni ja
Tokiosse. Pärast 1995. aastat tähelepanu Eesti suhtes vähenes, sest Müncheni Max
Plancki Instituudi kolleegid aitasid Sloveenial kirjutada veel moodsama
seaduse. Selleks ajaks olin ma tegev ka tarbijaõiguse valdkonnas. 1990.
aastatel olin ainuke Ida-Euroopa ülikoolide esindaja Euroopa Komisjoni
autoriõiguse ja tarbijakaitse töögruppides. Diplomaatilise sisuga tööd olen
teinud ka hiljem Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õiguse osakonna
juhatajana ja kahe justiitsministri nõunikuna. Nii et presidentide,
peaministrite, ministrite ja Euroopa Liidu tippametnikega suhtlemise protokolli
ma tunnen.
Loomingulises
mõttes olen valgustatud autor. Tean oma õigusi nende paarisaja teadus- ja
õppeteose suhtes, mida olen loonud. Sahtlis on ka sadakond luuletust ja mõned
oma laulud. Kirjutasin 1991. aastal Eesti Autorite Ühingu (EAÜ)
asutamisdeklaratsiooni ja esimese põhikirja eelnõud ning olen EAÜ asutajaliige.
Ja veel, ma arvan, et just autoriõigus on
mulle andnud Valgetähe IV klassi teenetemärgi, kuigi osa sellest aust tuleb
nähtavasti ka Euroopa Liiduga ühinemise protsessis osalemise eest.
4. Kas oled elus pidanud tegema ka raskeid
valikuid?
Jah, nagu igaüks meist. Nii tööalaselt kui ka
isiklikus elus. Paar näidet tööalastest rasketest valikutest. 1992. aastal
valiti mind õigusteaduskonna korraliseks professoriks. Ma olin ülikoolis
õppinud ja töötanud juba kokku 19 aastat (sh aspirantuuri kolm aastat,
1978–1981). Ühel hetkel tundsin, et ma ei suuda enam, vajan vaheldust, midagi
mastaabilt suuremat ja uusi väljakutseid pakkuvamat. See oli ikka suur sisemine
võitlus, kui 1995. aastal tegin otsuse Tartust kolida Tallinnasse. Mul oli
Tallinnas valida kahe võimaluse vahel: president Lennart Meri õigusnõunik või
Justiitsministeeriumi rahvusvahelise õiguse osakonna juhataja, kusjuures
osakonna pidi veel sisuliselt looma. Valisin Justiitsministeeriumi ja ei kahetse.
Olen tänulik oma heale sõbrale Paul Varulile, kes ministrina mulle sellise
võimaluse andis, ja hiljem Märt Raskile, kelle juures samas ametis jätkasin
kuni 2003. aastani. Olid muudatuste ajad, olin neljakümnendate eluaastate
alguses ja ministeeriumis üks vanemaid osakonnajuhatajaid, kui mitte vanim.
Sain olla esimesest päevast alates tegev Euroopa Liiduga ühinemise protsessis
ja see algus oli tohutult huvitav aeg. Sain ise algatada ja teha seda, mida
nimetati ministeeriumi ja Eesti riigi poliitikaks.
Tallinnasse minek ei olnud lahkumine oma
ülikoolist, sest ülikooliga olen olnud seotud kogu oma elu kuni tänase päevani.
Tallinnas jätkasin akadeemilist elu ka eraülikooli Õigusinstituut professorina,
olin teadusprorektor ja eraõiguse osakonna juhataja. Õigusinstituudi Tartu
Ülikooliga ühinemise idee pakkusin välja juba 1995. aastal. Praktikas sai
ühinemine teoks 2001–2002. Olin Õigusinstituudi ja Tartu Ülikooli
ühinemiskomisjoni liige ja hiljem aasta ka Tartu Ülikooli Õigusinstituudi
direktori kt.
Hilisemad tööalased rasked valikud on olnud
peamiselt seotud töötamise valdkonna ja koha valikutega, näiteks kuidas
ühendada akadeemilist tööd, töötamist avalikus teenistuses või advokaadina
(olen Eesti Advokatuuri liige 1995. aastast). Ja veel: kas minna pikemaks ajaks
tööle Türgisse ja Brüsselisse? Tegin valiku ja läksin. Kuus kuud Ankaras
Euroopa Liidu projektijuhina (nähtavasti läbikukkunud missioon, sest Türgist
pole tänaseni saanud Euroopa Liidu liiget), üheksa aastat Brüsselis Euroopa
Liidu Nõukogu osakonnajuhatajana. Pärast seda kolimine Luxembourgi Euroopa
Komisjoni eesti tõlkeosakonna juhatajaks oli suhteliselt kerge otsus.
5. Milline on Sinu esimene suur võit?
Kuueaastaselt omavanuste Tartu meister
tõukerattasõidus. Tammepärg Raekoja platsi purskkaevu äärelt ja intervjuu Eesti
Raadiole. 1962. aastal oli raadios olemine ikka väga kõva sõna, kõik tuttavad
kuulasid. Olen hiljem saavutanud jooksmises ja hüppamises suuremaid võite, aga
kohe pärast võitu pärjatud ja intervjueeritud olen olnud vaid korra. Hilisemaid
võite on olnud ja mitte vähe, nii spordis, tööalaseid kui ka isiklikke.
Muide, siis ka üks fakt võitude kohta
teadmiste omandamisel. Meil on perekonna kolmel põlvkonnal neli Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna diplomit: isal ja emal, minul ja poeg Erkil. Erki ehk ongi
kogu suguvõsa esimene klassikaline jurist. Tütar Triin on filoloog.
6. Kas oled ka kaotanud?
Jah, korduvalt. Oli aeg, kus olin
põhikandidaat Euroopa Kohtu kohtuniku kohale, kuid poliitilised tuuled
muutusid. Edasi esitas valitsus mind ühe kandidaadina Euroopa Inimõiguste Kohtu
kohtuniku kandidaadiks, aga kaotasin Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee
hääletusel suurelt Rait Marustele. Võimalike kõrgete riigiametite kaotusi on
veel nii Eestis kui ka välismaal, näide hilisemast ajast: kaotasin võistluse
direktori ametikohale Euroopa Komisjonis. Mitte alati pole ma alla jäänud ausas
võitluses. Aga igast kaotusest olen midagi õppinud. Praegu võtan ma neid asju
juba huumoriga, omal ajal aga mitte nii rahulikult.
Kahjuks olen kaugel viibides kaotanud
väärtuslikku aega oma tütre ja pojaga ja praegu oma kolme lapselapsega
tegelemiseks. Lapselapsed on minu kavas üks prioriteete pärast Eestisse
naasmist.
6 1/2. Milline on Sinu lemmiktsitaat?
Meie jutu kontekstis erialane tsitaat, mida
kuulsin Jukka Liedeselt, Soome autoriõiguse suurmehelt, kes oli meie hea sõber
ja õpetaja. Muide, ta juhatas mitut WIPO diplomaatilist konverentsi ja oli üks
võimalikke kandidaate WIPO peadirektori kohale. Jukka ütles mulle: „Do
copyright and enjoy the world“, mille ma tõlgiksin kui „Tegele autoriõigusega
ja naudi maailma“. Ma võin oma kogemustega kinnitada, et see on tõsi.
Küsimusi esitas Aleksei Kelli